Paadilaulud. Luuletusi 1963-1975

„Paadilaulud. Luuletusi 1963–1975” on Velli Verevi luulekogu, mis koondab ligi kaheteistkümne aasta jooksul valminud loomingut. Tekstides on keskseks kujundiks paat, mis seob endas nii looduse kui ka inimese elu kulgemise. Paadid ja jõed kannavad aastaaegade vaheldumise ja elu rütmi sümboolikat – kord kistakse lahti kallastest, kord kantakse rahulikult tagasi. Luuletustes põimuvad igapäeva tähelepanekud ja laiemad eksistentsiaalsed küsimused, milles loodus kujuneb hingeelu peegliks. Paat on siin korraga mänguline ja tõsine kujund, mis viib lugeja nii Peipsi kui ka Võrtsjärve kallastele, aga ka sisemise ajataju juurde.

Kogu tervikut iseloomustab värske ja elupiltidest kantud vaatenurk. Loodus ei ole luuletustes pelgalt taust, vaid osa inimese enesemääratlusest ja tema kalendrist. Aastaaegade kulg annab tunnistust aja pidevast liikumisest ning paatide kirevad värvid tähistavad elu paljusust ja ühtlasi kaduvust. Luulekogu kannab kaasaegse lüürika toone, kus isiklik kogemus ja laiem filosoofiline tunnetus sulanduvad ühtseks tervikuks. See teeb tekstid ühtaegu intiimseks ja universaalseks, sidudes lugeja nii konkreetsete paikadega kui ka mõttega elu kaduvusest ja ringkäigust.

Velli Verev (1927–1995) oli eesti luuletaja, kes alustas loomingut 1950. aastate teisel poolel. Tema luule seostub sageli looduse ja argipäeva vaatlusega, mida ta esitas lihtsa ja kujundliku keele kaudu. Verev kuulus põlvkonda, kes püüdis Nõukogude perioodil leida võimalusi isiklikuma ja vabama eneseväljenduse jaoks. Tema teosed paistsid silma rahuliku, ent sügava tähelepanelikkusega väikeste detailide vastu, mis avavad laiemat mõistmist inimese ja looduse seostest. „Paadilaulud” on tema loomingu üks olulisemaid kogusid, mis tõstab esile nii tema poeetilise käekirja kui ka võime luua püsivalt mõjuvaid looduspilte.