Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks!

„Jonni pärast heliloojaks!“ on Veljo Tormise mälestusteraamat, kus ta räägib oma kujunemisloost ja teest heliloojana. Teos avaneb isikliku ja vahetu jutustamisena, milles helilooja meenutab oma lapsepõlve, muusikalisi õpinguid ja esimesi kokkupuuteid loominguga. Erilise värvingu annavad mälestustele väikesed detailid ja seigad, näiteks konservatooriumiõppe algus või pedagoogide antud soovitused, mis pigem takistasid kui innustasid. Just trotsist ja sisemisest veendumusest sündis Tormise otsus jätkata helilooja teed, isegi siis, kui talle öeldi, et eesti muusika ajalukku jäämiseks võiks ta valida mõne teise ala. Selline jonnakus ja järjekindlus määras tema loomingu saatuse.

Raamat ei ole ainult isiklik eneselugu, vaid ka pilt Eesti muusikaelust 20. sajandi keskpaigas. Tormis kirjeldab oma suhteid õpetajate, kolleegide ja kaasaegsete heliloojatega, tuues esile nii koostööd kui ka vastuolusid. Lisaks muusikalisele arenguloole käsitletakse laiemalt ka kultuurilist õhkkonda, milles helilooja pidi oma ideid ellu viima. Välja joonistub pilt loovisikust, kes seisis tihti surve ja ametlike piirangute ees, ent kelle looming leidis oma tee rahvamuusika ja rahvalaulutraditsioonide sügavast tundmisest. Tormis näitab, et heliloojaks kujunemine ei ole ainult ande, vaid ka iseloomu ja visaduse küsimus.

Veljo Tormis (1930–2017) oli eesti helilooja, kelle looming on saanud rahvusvahelist tunnustust eeskätt koorimuusika ja rahvalaulutöötluste kaudu. Tema teosed seovad rahvaviisi ja modernistliku helikeele, luues kordumatu muusikalise maailma, milles kõlab ühtaegu arhailine ja kaasaegne. Tormis oli üks olulisemaid eesti koorimuusika arendajaid, kes mõjutas tugevalt ka rahvuslikku eneseteadvust ja muusikaharidust. Raamat „Jonni pärast heliloojaks!“ annab lugejale võimaluse näha heliloojat tema enda pilgu läbi – inimesena, kelle looming sündis visadusest, isiklikust otsingust ja rahvusliku kultuuri sügavaist juurtest.