Ülestõusjad

Veikko Vangoneni romaan „Ülestõusjad“ on Eesti lähiajaloost inspireeritud jutustus, mis käsitleb noorte meeste sisemist küpsemist ja eetilisi valikuid murrangulistel aegadel. Tegevus leiab aset Teise maailmasõja järgsel perioodil, mil ühiskond on täis pingeid, usaldamatust ja vastuolusid. Romaani keskmes on grupp noori, kes satuvad vastupanuvõitluse ja isikliku enesemääramise ristteele. Nad seisavad valikute ees, kus õiglustunne, isiklik au ja ühiskondlik olukord põimuvad, tekitades kahtlusi, hirme ja soovi midagi muuta – või vähemalt mitte alla anda. Vangonen toob esile nooruse mässumeelsuse, kuid ka selle traagilised tagajärjed, kui ideaalid põrkuvad karmide oludega.

Romaani ülesehitus järgib psühholoogilise arengu liini, kus tegelaste siseheitlused on sama olulised kui väline tegevus. Tegelaskujud on mitmekesised ja usutavad, igaüks oma motiivide, taustade ja isikliku looga. Olulisel kohal on sisekõned ja moraalsed dilemmad, mis avavad lugejale sõjajärgse põlvkonna mõtteviisi – tunnetuse, et elu tuleb uuesti mõtestada ja üles ehitada, kuid mitte igal juhul kompromisside hinnaga. Ülestõusmine ei tähenda siin vaid relvastatud vastuhakku, vaid ka sümboolset seismist enda ja oma põhimõtete eest, sageli väga isoleeritud ja lootusetus olukorras.

Veikko Vangonen on eesti autor, kelle looming on tihedalt seotud Eesti ajaloo ja identiteediküsimustega. Tema kirjutamislaad on konkreetne, eluline ja detailitundlik, vältides liigset pateetikat, ent säilitades teose väärtus- ja tunnetusliku sügavuse. „Ülestõusjad“ esindab seda osa eesti proosast, mis tegeleb rahvusliku mälu ja isikliku saatuse kokkupuutepunktidega. Tegemist on sisekaemusliku romaaniga, mille mõju põhineb mitte niivõrd sündmusterohkusel, vaid eetilisel pingel ja inimlikul aususel olukordades, kus elu ei võimalda lihtsaid valikuid.