Talveturist

Veikko Huovineni romaan Talveturist jälgib peategelase üksildast ja vaatlevat liikumist läbi Põhja-Soome maastike, kus talv ja aeglane kulg määravad elu rütmi. Peategelane, linnastunud haritlane, tuleb maale otsima vaikust, eemalolekut ja midagi määratlematut, mis võiks vastata sisemisele tühjusele või igatsusele. Tema liikumine ei ole seotud konkreetse eesmärgiga, vaid pigem seisundiga, mille kaudu maailmaga suhestuda.

Romaani kulg on aeglane ja tähelepanekupõhine. Looduse kirjeldused, juhuslikud kohtumised ja sisemised monoloogid põimuvad tervikuks, milles tegevus ise taandub taustaks. Talv ei ole ainult aastaaeg, vaid seisund, mille kaudu autor uurib inimese suhet looduse, üksinduse ja kultuuri vahele jääva ruumiga. Huovinen ei paku kindlaid vastuseid ega dramaatilisi pööreteid – tekst liigub justkui aeglase jäljena lume peal, kus iga samm kannab endas nii tähendust kui selle puudumist. Lugeja seatakse vaatleja rolli, kus olulisimaks ei saa mitte see, kuhu jõutakse, vaid see, kuidas liigutakse.