Suguvõsa

Veijo Meri romaan „Suguvõsa“ on iseloomulik näide autori mängulisest ja samas sügavalt tunnetuslikust lähenemisest ajaloole ja inimsuhetele. Lugu koondab endas mitmeid eri ajastute ja põlvkondade tegelasi, kelle kaudu hargneb suguvõsa mitmekihiline, kohati absurdne, kuid alati inimlikult usutav saatuselugu. Ajatelg ei liigu sirgjooneliselt – pigem põimuvad minevik ja olevik, mälestused ja hetketajud ühtseks kangaks, milles peegelduvad nii Soome rahva ajalugu kui üldinimlikud eksistentsiaalsed küsimused. Meri ei paku selget kronoloogilist narratiivi, vaid võimaldab lugejal liikuda sündmuste ja mõtete vahel vabalt, justkui keeles ja mõttes kulgedes.

Teose stiil on napp ja kujundlik, dialoogides ja sisemonoloogides segunevad iroonia, vaimukus ja eksistentsiaalne ärevus. Mitu tegelast meenutavad inimesi, kes pole kunagi päriselt „ajaloo“ subjektid, vaid jäävad selle perifeeriasse – teenijad, sõdurid, käsitöölised. Romaanis ilmneb tugevalt Veijo Meri käekiri, milles absurditaju ja keeleline täpsus on pidevas tasakaalus. Traagika on sageli peidetud igapäevase koomika taha, ja vastupidi, mistõttu jääb tekst lugejale avatuks mitmeteks tõlgendusteks. Looduse ja maastike kirjeldused loovad ruumi, milles tegutsevad inimesed on ajutised, kuid nende jälg on tajutav.

Veijo Meri (1928–2015) oli üks olulisemaid soome 20. sajandi proosakirjanikke, kelle looming käsitleb sõda, mälu ja inimeste absurdi kalduvat olemist ilma moraliseerimiseta. Tema teosed on tõlgitud paljudesse keeltesse, ja „Suguvõsa“ kuulub tema varasema loomingu hulka, kus tugevalt avaldub ka teatav dokumentaalsuse ihalus – mitte faktide, vaid emotsioonide ja detailide kaudu. Meri looming on olnud oluline mõjutaja ka uuema soome proosa arengule, olles sillaks traditsioonilise realismi ja postmodernistliku katsetusliku stiili vahel. Eesti keeles ilmus „Suguvõsa“ sarjas „Loomingu Raamatukogu“, mis tõi meie lugejani mitmeid märgilisi teoseid põhjanaabrite kirjandusest.