Manillaköis. Pajatus

Veijo Meri lühiproosateos „Manillaköis. Pajatus“ on lakooniline, ent tiheda sisuga jutustus, mis kuulub autori varasemale loominguperioodile ning on heaks näiteks tema absurdihõngulisest ja inimsaatustele keskenduvast kirjutuslaadist. Lugu keerleb ühe näiliselt tühise detaili – manillaköie – ümber, mille omandamine saab peategelase jaoks ootamatult määravaks. Tegevus toimub sõja ajal, ent sõda ise ei ole kirjeldatud lahingute ega kangelastegude kaudu, vaid väikeste, sageli grotesksete või argikomiliste olukordade kaudu, mille kaudu paljastub tegelaste olemus ja keskkonna absurdsus.

Peategelane satub köie tõttu sündmusteahelasse, mis on ühtaegu jabur ja paratamatu – see pisike, pealtnäha väärtusetu ese omandab tähenduse, mis ulatub materiaalsest kaugemale. Meri kirjutab nappide lausetega, jättes palju ütlemata, kuid suunates lugejat märkama keele ja vaikuse vahelisi pingeid. Loo toon on tagasihoidlikult humoorikas, ent selle taga on selge kriitiline hoiak sõja, käsuliinide ja mõttetute süsteemide suhtes. Pajatusena esitatud tekst ei taotle suurt ilmutust, kuid mõjub tänu oma lihtsusele ja täpsusele erakordselt mõjusalt.

Veijo Meri (1928–2015) oli üks 20. sajandi olulisimatest soome proosakirjanikest, kelle looming keskendub sageli sõja, mälu ja inimliku eksistentsi absurdsuse kujutamisele. Ta kasutas tihti huumorit, lakoonilisust ja detailset tähelepanekuvõimet, et paljastada nähtuste varjatud kihte. „Manillaköis“ on tema tuntuimaid lühijutte, mida peetakse ka kogu soome lühiproosa klassikaliseks näiteks. Eesti keeles ilmus see 1966. aastal „Loomingu Raamatukogu“ sarjas, aidates tutvustada siinsele lugejale Meri ainulaadset ja mõjuvat kirjanduslikku häält.