Ukuaru

Veera Saare romaan „Ukuaru“ jutustab loo lihtsast maaelust, selle vaiksetest rõõmudest ja valusatest kaotustest, kandes endas sügavat inimlikkust ja visadust. Teose keskmes on Minna, noor naine, kes elab väikeses Lõuna-Eesti talus ning seisab silmitsi elu karmide oludega: armastuse otsingute, töökoormuse, peresuhete ja sõjaaja katsumustega. Romaan jälgib tema eluteed alates noorusajast kuni küpsuseni, kujutades teda kui naist, kes ei murdu, vaid kasvab sisemiselt tugevamaks. Ukuaru metsade ja põldude vahel kulgev elu on raske, ent sellele annab ilu ja tähenduse Minna püsivus ja oskus hoida alles inimlik soojus ka siis, kui kõik ümberringi muutub.

Lugu liigub tasakaalukalt ajas edasi, puudutades nii isiklikku kui ka laiemat ajaloolist tausta – Eesti elu keerulistel aastakümnetel, mil vabadus ja isiklikud valikud ei olnud enesestmõistetavad. Saare kirjutamislaad on tagasihoidlik, aga sisendusjõuline: ta ei dramatiseeri, vaid laseb igapäevaelul iseenda eest rääkida. Keel on kohati rahvalik, ent alati täpne, edasiandmaks tegelaste sisemaailma ja ümbruse atmosfääri. Ukuaru pole pelgalt paik, vaid ka vaimne seisund – rahu ja juurte tähis, mis kujuneb peategelase jaoks kindluseks pidevalt muutuvas maailmas. Töö, armastus, surm ja leppimine on teemad, mis põimuvad vaikselt, aga jäävad lugejale mõtteainet pakkuma ka pärast viimast lehekülge.

Veera Saar, kodanikunimega Helga Anton, oli eesti kirjanik, kelle loomingu keskmes oli maaelu ja naise roll selles. Tema tuntuim teos „Ukuaru“ ilmus esmakordselt 1973. aastal ja sai kiiresti armastatud romaaniks, mille põhjal on loodud ka film ja kirjutatud helilooming. Saar oskas oma teostes ühendada elulähedase kujutamislaadi ja vaikse poeetilisuse, andes hääle neile, kelle elu jäi suurtest ajaloosündmustest kõrvale, ent kelle sisemine tugevus ja inimlik väärikus väärivad tähelepanu. „Ukuaru“ jääb tema kõige mõjusamaks ja kestvamaks panuseks eesti kirjandusloosse.