Ira

Nad olid talle autoga järele tulnud. Tumepruun "Žiguli" seisis suure värava taga. Ira nägi seda kohe, kui kantseleisse astus. Tõepoolest - ta märkas autot enne kui oma ema, kes istus kantseleis. Ema nägi ta alles siis, kui vaneminspektor ütles:
"Noh, Ira, nüüd siis lähed meilt ära. Ema tuli sulle järele." Ema!? Jah, juba ta märkas, et ema istus ukse lähedal nurgahämaruses. Pelglikult libises Ira pilk tema näost ja kollakasrohelisest kleidist üle, et taas pöörduda inspektor! poole. "Ei, ei!" oleks ta tahtnud hüüda. "Ei, veel mitte!"