Mõned kurvad päevad

Vassili Grossmani jutustuste kogu „Mõned kurvad päevad“ koondab tekste, milles peegelduvad Teise maailmasõja kogemused, inimlik kannatus ja eetilised valikud keerulistes oludes. Autor, kes oli ise sõjakorrespondent ja koges rindesündmusi esmases lähenduses, suudab tabada nii suurt ajaloolist tausta kui üksikisiku sisemist, sageli vastuolulist maailmatunnetust. Pealkirjas väljenduv kurbus ei ole sentimentaalne, vaid pigem vaoshoitud ja vaikne, kandes endas leppimist, mõistmist ja vaikset vastupanu. Jutustused kujutavad inimesi piirsituatsioonides — sõdurit, arsti, ema või noort naist –, kes vaatamata hirmule või kaotustele püüavad jääda inimeseks.

Grossmani kirjutamislaad on lakooniline, aga sügava psühholoogilise läbitunnetusega. Tunded ei pursku välja, vaid imbuvad läbi vaiksete dialoogide, lakooniliste kirjelduste ja argiste toimingute. Tema jutustused ei ole kangelaslikkuse ülistus, vaid keskenduvad pigem inimliku väärikuse säilitamisele olukordades, kus see näib peaaegu võimatu. Üks olulisemaid jooni on ka empaatia — Grossman ei hinda, vaid püüab mõista, olgu tegelane siis rindel, evakuatsioonis või pärast sõda oma elu uuesti üles ehitamas. Tema tekstides leidub tihti vastuolusid, mida ta ei lahenda, vaid jätab lugejale kaasa mõtlemiseks ja tundmiseks.

Vassili Grossman (1905–1964) oli vene kirjanik ja ajakirjanik, kelle tuntuim teos on monumentaalne romaan „Elu ja saatus“. Oma elu jooksul koges ta nii Stalini-aegset tsensuuri kui ka isiklikku ja loomingulist isolatsiooni, kuid säilitas kirjutamises aususe ja südametunnistuse hääle. Tema looming oli paljuski ennetav – humanistlik toon ja eetiline sügavus tõstsid ta esile autorina, kelle tööd hakkasid tõeliselt mõjuma alles aastakümneid hiljem. „Mõned kurvad päevad“ esindab Grossmani lühiproosa seda osa, kus vaikus kõlab tugevamalt kui sõnad, ja kõige traagilisemas olukorras säilib alati mingi lootuse ja inimlikkuse joon.