Kõik voolab

Vassili Grossmani romaan „Kõik voolab” on sügavalt mõtlik ja sisemiselt pingestatud teos, mis käsitleb totalitaarse süsteemi mõju üksikisikule ning moraalset vastutust ajalooliste sündmuste keskel. Peategelane Ivan Grigorjevitš Lebedev, kes on veetnud enam kui kolm aastakümmet nõukogude vangilaagrites, pääseb lõpuks vabadusse. Ta naaseb maailma, mis on temast mööda läinud – teised inimesed on vananenud, eluviisid ja mõtteviisid muutunud, kuid veelgi enam on muutunud arusaam inimeseks olemisest. Ivan rändab läbi Venemaa, kohtudes erinevate inimestega, ja püüab mõista, mis tõi kaasa süsteemi, mis hävitas miljoneid elusid.

Teos ei ole traditsioonilise süžeega romaan, vaid kombineerib ilukirjandusliku narratiivi essee ja filosoofiliste arutlustega. Grossman peatub pikkades monoloogides ja sisekaemustes, käsitledes vabaduse ja hirmu, süü ja andestuse, vägivalla ja inimlikkuse teemasid. Erilise jõulisusega tõstab ta esile kollektiivse süü ja vaikimise probleemi – küsimuse, miks inimesed vaikisid, allusid ja osalesid, ka siis, kui nad teadsid, et toimuv on ebaõiglane. Eraldi käsitletakse ka Ukraina näljahäda (Holodomor), mida autor kujutab süsteemse, teadlikult tekitatud massihävinguna. Grossmani aus ja kompromissitu lähenemine muutis „Kõik voolab” teoseks, mida tema eluajal ei avaldatud, kuna see ei sobitunud ametliku nõukogude ideoloogiaga.

Vassili Grossman (1905–1964) oli vene kirjanik ja ajakirjanik, keda tuntakse eelkõige teose „Elu ja saatus” autorina. Ta oli Teise maailmasõja ajal rindekorrespondent, kes kajastas ausalt nii sõjaõudusi kui ka ideoloogilisi pettumusi, mis saatsid nõukogude inimest läbi ajastu. „Kõik voolab” valmis tema elu lõpuperioodil ja jäi mitmeks aastakümneks varju, levides esmalt käsikirjaliselt. Tänapäeval on see üks olulisemaid nõukogude süsteemikriitilisi teoseid, mille keskmes pole mitte ainult ajalugu, vaid eetiline küsimus inimvabaduse ja vastutuse tähendusest.