Igapäine asi

Afrikanovitš rookis nina, tõmbas labakud kätte ja sättis end jälle reele kooperatiivikaupade koorma otsa istuma. Jalased olid lume külge kinni hakanud, ilma sundimata tõmbas ruun ree pisut küljetsi, kuulas peremehe juttu puristas ja lingutas kõrvu. «Jaa, kulla Parmjon. Vaata siis, mes keeru see värk meil Miškagu peale sähmas. Kus ikka sai jänti. Kus sai jänti. Täma läks klubisse tüdrikid kabistama, siin ühisuse ümber tüdrikid tihemini, kes pekris, kes posti peal, annab kabistada. Ja totsid puha seokesed va trullakad ning moekad, hoopis teistvärki kui meil külas, meilt ju kõik minema pand. Kes esimest sorti, need kõik mehele läind, ainult teine ning kolmas sort järel. Igapäine asi. Mina ütlen tämale, et lähme kodu, Miša, - mette, täma muudkui tüdrikid kabistama…