Teekond tühjade tünnidega. Jutustus liialduste ja unenägudega

Vassili Aksjonovi „Teekond tühjade tünnidega“ on groteskne ja sürrealistlik jutustus, mis ühendab omavahel satiiri, fantaasia ja unenäolise mõttelennu. 1974. aastal eesti keeles ilmunud teos paigutub tema loomingus nende tekstide hulka, kus absurdi ja iroonia kaudu käsitletakse nõukogude ühiskonna kitsaskohti, inertsust ja vaimset lämmatust. Pealkirjas esinevad tünnid sümboliseerivad tühjust – tähendust kaotanud loosungeid, vormitäiteid ja sisutühje rituaale –, ning peategelaste rännak nende „koormatega“ on ühtaegu füüsiline ja vaimne. Lugu ei allu klassikalisele süžeestruktuurile, vaid kulgeb assotsiatiivses, hüplikus tempos, jäljendades unenäolist kogemust, kus loogika painutatakse tundetaju ja kujundi kasuks.

Teose keskmes on tegelaste rühm, kes viibib ajas ja ruumis ähmastunud maailmas, liikudes edasi, ilma et siht kunagi päriselt selguks. Rännak toimub läbi kummaliste maastike, mis on ühtaegu äratuntavad ja nihestatud: seal kohtab jaburat bürokraatiat, tardunud kõnepruuki ja unustuse hõlma vajunud väärtusi. Aksjonovi stiil ühendab keelelist mängulisust ja kultuurilisi viiteid, loovutamata seejuures vaimset teravust. Unenäod, mida jutustuses käsitletakse, ei esinda pelgalt isiklikke hirme või ihasid, vaid kujutavad sageli kollektiivset alateadvust – ühiskonna üldist väsimust ja igatsust vabaduse järele. Irooniline toon muudab loo justkui vabaks, kuid varjab endas pidevat kriitilist küsimust: mida me veame endaga kaasa ja miks see tundub nii raske?

Vassili Aksjonov (1932–2009) oli üks silmapaistvamaid nõukogude mitteametliku kirjanduse esindajaid, kes alustas kirjanduskarjääri 1950. aastate sula-aegsel liberaliseerimisperioodil. Tema looming on tuntud vaimukuse, rütmilise keelekasutuse ja tugeva isikupära poolest. Aksjonov käsitles sageli indiviidi võitlust anonüümse süsteemiga, olles seejuures mõjutatud nii lääne kirjandusest kui vene klassikast. „Teekond tühjade tünnidega“ kuulub tema varasemate, kuid juba küpsete tekstide hulka, kus kujundikeel on vahendiks, mitte kaunistuseks. Eesti lugejale avab see teos ukse nõukogude absurdimaastikele, milles rännak ise on muutunud eesmärgiks ja tünnides kajab vastu ajastu vaimne vaakum.