Teekond tühjade tünnidega. Jutustus liialduste ja unenägudega

Mõistagi, et niisuguse palitu jaoks tuli naha alla rasvakest koguda. Tuleb võtta bülletään, aga kelle käest? Ahaa, võtan bülletääni meie autojuhilt seltsimees Teleskopovilt. Ja siis kus suunan oma sisikonda brüleekreemi, sülti, nuudleid, mannakreemi, kogelmogelit! Ainult et tulemuseks on ikka ümmargune null, kaaluiive puudub, hakka kas või ulguma! Petab perekond rasvaga, rasvuvad petturid perekonniti, aga kuhu kirjutada, kelle ees pead vastu maad taguda? Koputa kuhu tahes, õigust ikka välja ei koputa. Palitu aga kõrgub põldude ja niitude kohal nagu elevaator, kraenurgad ulatuvad otsapidi taevasse välja. Ega midagi, lähen proovile. Aga keset põldu seisab pirakas kohitsemata jäänud jäär, kauplik, oh J kui kauplik ... Teie, härras-seltsimees, teete muidugi pisikese kaare, mis seal ikka, pole midagi. Nõnda ma siis lähen, jäär kaabib aina mulda, aitüma, aitüma, head inimesed. Ongi palitu, selles uks ja ukse peal Andron Lukits Fefjolov. - «Kuhu te soovite, kulla kodanik?» - «Näh, eks ikka palituproovile, Andron Lukits.» - «Lukits või mitte, aga ära sinatama kipu. Proov jääb ära, kodanik. Teie palitus asub juba hulk aega koduloomuuseum. Suvatsege kümne kopika eest eksponaate imetleda. Too sääl on kaubajäär, naturaalne mutoon, too on purgi sisse marineeritud vanamees, kes ei kõlvanud ei jumalale küünlajalaks ega saatanale ahjuroobiks. Noh, kas tunnete ära?» - Ätt hüppas õudusest kriisates taskust välja ja prantsatas rohu sisse.