Kolmas rakett

Valgevene kirjaniku Vassil Bõkavi jutustuste kogu "Kolmas rakett" viib lugeja Teise maailmasõja lahinguväljale, kus peamine ei ole mitte sõjategevuse tehniline pool, vaid inimese vaimne ja moraalne vastupidavus. Nimiloo tegevus toimub rindel, kus väike üksus ootab vaenlase pealetungi ja valmistub selle tõrjumiseks. Kuigi sõda on jutustuse vältimatu taust, keskendub autor eelkõige sõdurite omavahelistele suhetele, vaikivale mõistmisele ja sõnatus tundesidemes kujunevale inimlikkusele, mis kerkib esile kõige raskemates olukordades. Iga tegelane on samasugune lihtne inimene, kelle tavalised mured ja unistused ei kao ka rindel olles kuhugi.

Teose stiil on napp ja täpne, ilma liigse paatose või heroiseerimiseta. Bõkav toob välja olukordade argisuse ja meeleolu, milles inimesed peavad toimima ilma kindla teadmise või lootuseta. Peategelastele ei anta suuri sõnu ega loosungeid, nende kangelaslikkus avaldub pigem vaikivas otsustavuses, moraalses sirgeselgsuses ja kaastundes. „Kolmas rakett” ei ole pelgalt sõjajutt, vaid eelkõige inimese lugu olukorras, kus kõik inimmõõtmelised väärtused pannakse proovile. Jutustuses pole selgeid vastuseid ega üheselt määratletavaid kangelasi, pigem kutsub see mõtlema, kuidas jääda inimeseks keset ebainimlikke olusid.

Vassil Bõkav (1924–2003) oli Valgevene üks tuntumaid kirjanikke, kelle loomingus on keskne koht sõjakogemusel ja selle eetilisel tõlgendusel. Ta ise osales Teises maailmasõjas ja tema isiklikud kogemused kajastuvad peaaegu kõigis tema teostes. Bõkavi jutustused, mis sageli ilmusid ajakirjades ja kogumikes, saavutasid kiiresti laialdase lugejaskonna, kuid tekitasid samas ka vastakaid arvamusi oma kriitilise ja ausa käsitluse tõttu. Tema loomingus peitub sügav inimlik kaastunne ja soov mõista lihtsat inimest kõige raskemates olukordades.