Varjus ja valguses. Helilooja Eduard Oja 1905-1950

Vardo Rumesseni kirjutatud monograafia „Varjus ja valguses. Helilooja Eduard Oja 1905–1950” on põhjalik ülevaade ühest 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud olulisest, ent sageli varju jäänud Eesti heliloojast. Teos jälgib Eduard Oja eluteed sünnist surmani, sidudes tema loomingulise arengu nii ajastu kultuuriliste kui poliitiliste oludega. Oja kuulub nn Tartu rühma koosseisu koos Heino Elleri, Eduard Tubina ja teistega, kuid tema panus helikunsti ja pedagoogikasse on jäänud vähem tuntuks. Rumessen käsitleb Oja tööd helilooja, dirigendi ja muusikaõpetajana, tuues esile tema mitmekülgsuse ja idealismi, aga ka keerulised suhted institutsioonide ja ideoloogilise survega.

Raamat ei keskendu üksnes eluloolistele faktidele, vaid püüab mõista Oja isiksust ning tema valikute tagamaid. Läbi kirjade, dokumentide ja mälestuste joonistub välja pilt tundlikust ja nõudlikust inimesest, kes püüdis jääda truuks oma muusikalisele ideaalile isegi keerulistes oludes. Rumessen käsitleb põhjalikult Oja heliloomingut, analüüsides tema teoseid nii muusikaliste vormide kui sisuliste teemade tasandil. Tähelepanu saavad ka tema suhe Heino Elleriga, roll Vanemuise juures ning keeruline elu sõja ja poliitiliste repressioonide taustal. Teos käsitleb ka Oja eluloo traagilist lõppu, mis jäi varjutatuks stalinistlikest aastatest ja vaikivast unustusest.

Vardo Rumessen oli eesti pianist, muusikateadlane ja poliitik, kes pühendas suure osa oma elust eesti heliloomingu uurimisele ja tutvustamisele. Tema tööd iseloomustab akadeemiline põhjalikkus, arhiivimaterjalide tundmine ja muusikaline süvenemine. „Varjus ja valguses” ei ole pelgalt elulooline ülevaade, vaid ka mõtestatud panus Eesti muusikalukku, taastades ühe andeka looja koha selle kultuurilise terviku sees. Raamat kõnetab nii muusikahuvilisi kui ka ajaloost ja kultuuripärandist huvitunud lugejat, pakkudes tasakaalustatud pilku loomeinimese elule murdelisel ajastul.