Vangi päevik. Papp, kepp ja räiged röövid

„Vangi päevik. Papp, kepp ja räiged röövid” on Eesti vanglasüsteemist inspireeritud autobiograafiline tekst, mis valgustab kinnipeetava elu varjatud kihte. Päeviku vormis esitatud teos annab vahetu sissevaate autori igapäevaellu trellide taga – alates ärkamisrutiinidest ja suhtlusest kaaskannatajatega kuni hierarhia, vägivalla ja vanglaelu reegliteni. See ei ole pelgalt kroonikavormis ülestähendus, vaid jutustus, mis võimaldab lugejal kogeda maailma, kuhu tavaliselt sisse ei nähta. Vahetu keel ja toore aususega edastatud detailid loovad pildi keskkonnast, kus iga liigutus ja sõna omandab tähenduse, mis määrab ellujäämise.

Teos ei paku pelgalt reportaaži vanglaelu üksikasjadest, vaid heidab pilgu ka sellele, kuidas süsteem mõjutab inimest psühholoogiliselt. Autor kirjeldab isiklikke läbielamisi, katsumusi ja vaimseid võitlusi, mida kinnipidamine endaga kaasa toob. Samal ajal tuuakse esile vanglasiseseid suhteid – võimuvõitlusi, soosinguid, reetmisi ja ajutisi liite, mis kõik kujundavad mikromaailma, kus eksisteerivad oma moraali- ja ellujäämisreeglid. Vanglapäevik ei ole n-ö lunastuslugu, vaid ehedalt esitatud pilguheit süsteemi ja selle mõjudele indiviidi tasandil.

Autori nimi ei ole teoses otseselt välja toodud, mis lisab kirjutatule anonüümsust ja usutavust, lubades keskenduda kogemuse sisule, mitte kirjutaja identiteedile. Võimalik, et tegemist on mitme isiku kogemuste sünteesiga või anonüümselt talletatud eluloolise materjaliga. Igal juhul on „Vangi päevik” haruldane ja kõnekas dokument, mis ei taotle õigustust ega kaastunnet, vaid pakub toorest, kuid vahetut pilti ühiskonna äärealal eksisteerivast maailmast.