Lillede keel

Tõmbasin flanellkangaga kaetud põlved rinna alla ja mässisin jaki ümber säärte. Meredithi sõnu oodates uitas mu pilk autokatusel. "Oled valmis?" küsis ta. Kehitasin õlgu. ,,Ja ongi kõik," ütles ta. "Nüüd algab päriselu. Tänasest pole sul süüdistada kedagi peale iseenda."
Meredith Comb, sotsiaaltöötaja, kes oli välja valinud kõik lapsendamispered, kes mind lastekodusse tagasi olid saatnud, soovis rääkida minuga süütundest.
Hüpnotiseeriv, liigutav ja stiilne romaan "Lillede keel" põimib kaunilt ühte mineviku ja oleviku, luues elava portree õnnetust naisest, kelle andekus lillede alal aitab tal muuta teiste elu ajal, mil ta ise peab võitlust oma sünge minevikuga.
Viktoriaanlikku lillede keelt kasutati romantiliste tunnete edasiandmiseks: kuslapuuõied tähendasid pühendumust, astrid kannatlikkust ja punased roosid armastust.Aga Victoria Jonesi lilled kõnelevad leinast, usaldamatusest ja üksindusest. Ta ei suuda kedagi endale lähedale lasta ja peab ümbritseva maailmaga sidet vaid läbi lillede ning nende tähendus(t)e. Victorial pole kusagile minna ja ta magab linnapargis, kuhu istutab väikese lilleaia. Peagi avastab kohalik lilleseadja ta ande ning Victoria mõistab, et suudab välja valitud lillede abil aidata ka teisi. Aga, kohanud lilleturul müstilist lillemüüjat, küsib ta endalt, mis on olnud ta elust puudu, ning seistes silmitsi piinava saladusega minevikust, peab ta otsustama, kas teistkordne võimalus õnnelikuks saada on väärt riski.
Vanessa Diffenbaugh sai "Lillede keele" kirjutamiseks inspiratsiooni oma kasuemaks olemise kogemusest.