Lillede keel

Romaan jälgib Victoria Jonesi, kes lahkub hooldussüsteemist ilma võrgustikuta ja püüab ühendada eluks vajaliku miinimumi millegagi, mis tal päriselt käes on: lillede keele tundmisega. Teos liigutab vaheldumisi läbi oleviku ja mineviku. Park, kus Victoria ööbib, muutub alguspunktiks, sest sinna istutatud pisike peenar tõmbab tähelepanu ning avab tee lilleseadjani, kes märkab tema oskust seada õied tähendusse. Lilledest saavad sõnumid, mida Victoria suunab klientide ellu, kuid sama keele kaudu asuvad teda tagasi otsima mineviku katkised kohad: viinamarjaistandus, kasvatusperede ring, lubadused, mis jäid pooleks. Süžee ei küsi suurt žesti, vaid nihutab tasapisi piire: töökoha päevad, turu hommikud, kirjad ja vaikus. Iga valik toob nähtavale, kas usaldus on võimalik ja millal tunnistus muutub teoks. Nii koondab raamat ühe noore naise katse elada ilma müra ja müüdideta, laiendades samal ajal lillede sõnaraamatu kõneulatust.

Teos ehitab struktuuri, milles peatükkide vahel peegelduvad motiivid: lille nimetus, selle traditsiooniline tähendus ning Victoria antud kombinatsioon, mis ei väljenda romantilist žesti, vaid olukorra diagnoosi. Viktoriaanlikust repertuaarist tuntud tähendused—kuslapuu pühendumus, aster kannatlikkus, punane roos armastus—nihkuvad tema käes leina, usaldamatuse ja üksinduse kõrval uude kasutusse. Narratiiv hoiab pinget nähtamatu ümber: mida tähendab tõlgendada õisi, kui sõnumi saatja ise ei usu sideme püsivusse; kuidas teha tööd, mis nõuab lähedust, kui lähedus on peamine puudus. Dialoog on napp, tegevus täpne, lõiked asetuvad nagu kimbu varred: mõõt, suund, vajalik lõige, vesi. Tagasivaated ei selgita, vaid näitavad, kuidas lapsena omandatud harjumus—ennast varjata, enne tegutseda ja alles siis seletada—mõjutab iga hilisemat sammu. Romaan püsib sel moel realistlikus rütmis, kus väikestest otsustest saab kandepind ja kus puänt ei tule pöördega, vaid selgineb pärast vaikust.

Vanessa Diffenbaugh on Ameerika kirjanik, kelle esikteos kujunes rahvusvaheliselt loetuks. Autor tunneb hästi kasuperede ja hooldussüsteemi argirütmi ning kasutab seda kogemust materjalina, mitte loosungina. Ta asetab peategelase tööriista—lillede keele—elulisse kasutusse: enne on vajadus, alles siis on poeetika. Diffenbaugh on elanud Inglise ja Ameerika kogukondades ning töötanud peredega, mille juurde kuuluvad katkestused, uued algused ja kokkulepped. Tema loomingus on fookus kordusel ja vastutusel: tegelane õpib tegema väikseid, kontrollitavaid samme, mis annavad ruumi usalduse taastumiseks. „Lillede keel” hoiab seda joont: autor näitab, kuidas tähenduse andmine ei ole teraapia ega trikiga lahendus, vaid töö, mis nõuab aja, ruumi ja klaaride reeglite kokkulepet.