Vanad Eesti pukktuulikud

„Vanad Eesti pukktuulikud“ on ülevaatlik teos, mis tutvustab ühte olulisemat osa Eesti maaehituspärandist. Raamat käsitleb pukktuulikute kujunemist ja levikut Euroopas ning nende jõudmist Eesti aladele. Esimesed kirjalikud teated tuulikutest Liivimaal pärinevad juba 14. sajandi algusest, ning just sellest ajast alates said tuulikud oluliseks osaks maapiirkondade tootmistegevusest. Teos kirjeldab, kuidas need lihtsa, kuid nutika konstruktsiooniga ehitised töötasid ja milline oli nende roll talumajapidamises. Pukktuulik on oma olemuselt arhailine masin, mis ühendas endas praktilisuse ja kohaliku meistri oskused.

Raamat annab põhjalikuma ülevaate eelkõige Lääne-Eestis levinud pukktuulikutest, mille leviala oli lai ning mille tähtsus ulatus põllutöödest kuni kogukondliku elu keskpunktiks olemiseni. Pukktuulikute puhul oli oluline nende liikuv ülaosa, mis võimaldas tiiviku tuule suunda keerata. Nii muutusid need ehitised kohalikus maastikus iseloomulikuks tunnuseks, mille kuju ja kasutusviis kandis endas nii talupoja praktilist tarkust kui ka esteetilist väärtust. Teos toob esile mitmeid konkreetseid näiteid ning selgitab, kuidas tuulikud olid seotud igapäevase leivavilja jahvatamise ja kogukonna majandusliku toimetulekuga.

„Vanad Eesti pukktuulikud“ on ühtaegu nii ajalooline uurimus kui ka kultuuripärandi tutvustaja. Raamat toob esile, kuidas need ehitised on aja jooksul kadunud või muinsuskaitse alla võetud ning miks nende säilitamine on oluline eesti kultuuri ja identiteedi seisukohalt. Teos on väärtuslik allikas nii arhitektuuri- ja ajaloohuvilistele kui ka neile, kes tunnevad huvi rahvapärase ehituskultuuri vastu. Samuti pakub see raamat võimaluse mõista, kuidas lihtne tuule jõul töötav masin võis olla terve kogukonna elujõu ja igapäevase toimetuleku sümbol.