Eesti grammatika 1. osa. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus

Valter Tauli teos „Eesti grammatika. 1. osa. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus“ on süsteemne ja teoreetiliselt süvitsi minev käsitlus eesti keele grammatikast, keskendudes selle esimeses köites eeskätt foneetikale, morfoloogiale ja leksikaalsele struktuurile. Raamat on kirjutatud teaduslikus laadis, sobitudes hästi keeleteadusliku uurimistöö ja kõrgema astme õppetöö vajadustega. Tauli eesmärk ei ole ainult kirjeldada keele nähtavaid nähtusi, vaid mõtestada neid kogu keelesüsteemi kontekstis, kasutades võrdlevalt ka teiste soome-ugri keelte andmestikku. Töö aluseks on ulatuslik empiiriline materjal ning sellele tuginev loogiline ja süsteemne ülesehitus.

Häälikuõpetuse osas käsitleb Tauli eesti keele foneemide süsteemi, kvantiteeti ja foneetilisi erijooni, samuti foneemide vaheldusi ja nendega seotud morfofonoloogilisi protsesse. Vormide käsitlus tugineb sõnaliikide morfoloogilisele ja funktsionaalsele liigitusele, tuues esile käänete, pöördevormide ja muude grammatiliste kategooriate kujunemise ja toimimise. Sõnaõpetuses keskendutakse leksikaalse süsteemi struktuurile, sõnavara koostisele ja kujunemisteedele, sealhulgas tuletus- ja liitsõnade struktuurile. Erilist tähelepanu pöörab autor süsteemi terviklikkusele ning keele kui dünaamilise süsteemi seaduspärasustele.

Valter Tauli (1907–1986) oli tunnustatud eesti keeleteadlane ja Tartu ülikooli professor, kelle uurimistöö keskendus eesti keele süsteemsele kirjeldamisele ja keele arendamise teoreetilistele alustele. Tema lähenemine grammatika käsitlemisele oli funktsionalistlik, rõhutades keele sisemist loogikat ja arendatavust. „Eesti grammatika“ mitmeköiteline käsitlus on üks olulisemaid süvagraammatikaid eesti keele uurimise ajaloos, milles autor püüab luua kooskõlalist ja üldistavat mudelit kogu keelestruktuurile. Esimene osa on selles sarjas alusvundament, mis toetub foneetilisele ja morfoloogilisele täpsusele ning teoreetilisele järjekindlusele.