Popmuusikast

Valter Ojakääru teos „Popmuusikast“ on 1980. aastate kontekstis oluline ja sisutihe ülevaade popmuusika olemusest, arenguloost ning mõjust ühiskonnale. Autor käsitleb nähtust nii muusikalises kui ka kultuurilises plaanis, püüdes mõtestada, kuidas popmuusika on kujunenud massikultuuri üheks olulisemaks väljendusvormiks. Raamat ei piirdu üksnes lääne muusika peavoolu kirjeldamisega, vaid analüüsib ka Nõukogude Liidu muusikamaastikku ja selle eripärasid ideoloogilises raamistikus, püüdes leida tasakaalu informatiivsuse ja toonasele ajale sobiliku hinnanguvaatenurga vahel.

Teoses vaadeldakse popmuusika stiile ja suundumusi alates rock’n’roll’i ja beat’i kujunemisest kuni jazzi, souli ja diskomuusika tõusuni. Ojakäär selgitab erinevate žanrite muusikalisi iseärasusi ning toob esile nende sotsiaalse ja esteetilise tähenduse. Erilist tähelepanu pöörab autor muusikatehnoloogia arengule ja selle mõjule helikeele kujunemisele, samuti muusikatööstuse mehhanismidele, mis kujundavad massi-eelistusi ja suunavad kuulajaskonda. Popmuusika on tema käsitluses samaaegselt loominguline väljendus ja kommertsiaalne toode, mida tuleks mõista mõlemas mõõtmes.

Valter Ojakäär (1923–2016) oli helilooja, muusikateadlane ja publitsist, kelle sulest ilmus mitmeid muusikakultuuri käsitlevaid raamatuid. Tema tugevus seisnes oskuses ühendada muusikateoreetiline täpsus laiema kultuurilise tunnetusega ning teha seda arusaadavas ja mõtestatud keeles. „Popmuusikast“ oli oma ilmumisajal üks väheseid eestikeelseid allikaid, mis pakkus süsteemset ülevaadet rahvusvahelisest popkultuurist ning aitas lugejatel paremini mõista muusikamaailma, mis jäi raudse eesriide taha, kuid mõjutas ka siinset noortekultuuri. Raamat on tänapäeval ajalooline dokument, mis avab popmuusika tajumist nõukogudeaegses Eesti ühiskonnas.