Omad viisid võõras väes. 1940-1945

Valter Ojakääru mälestusteraamat „Omad viisid võõras väes. 1940–1945“ on isiklik ja ajalooliselt tihe sissevaade Teise maailmasõja aegsetesse sündmustesse läbi noore eesti mehe silmade. Teos algab 1940. aastate keeristega, mil Eesti iseseisvus lõppes ning alanud okupatsioonid sundisid inimesi tegema raskeid valikuid. Ojakäär jutustab oma kogemustest Nõukogude armee teenistuses, keskendudes seejuures sõdurielu igapäevasele tegelikkusele, ebakindlusele ja absurdsusele, mis vastandub toonasele ideoloogilisele retoorikale. Tema lähenemine on isiklik, ent mitte liialt emotsionaalne – pigem täpne, realistlik ja sageli isegi vaoshoitult irooniline.

Autor vaatleb sõda mitte kangelaslikkuse ega heroismi kaudu, vaid inimese argise kohanemise kaudu süsteemis, mida ta ei vali. Ta kirjeldab üksikasjalikult elu tagalas ja rindel, suhtlemist kaasvõitlejatega ning kokkupuuteid eri rahvustest sõduritega. Samuti heidab ta valgust sellele, kuidas muusik ja loominguliselt mõtlev inimene pidi toime tulema maailmas, kus loovusel ja individuaalsusel polnud kohta. Raamat on kirjutatud meenutusena, kuid selle faktitäpsus ja ajastu olustiku edasiandmine annavad sellele ka dokumentaalväärtuse. Ojakäär ei püüa luua laiemat ajaloolist üldistust, vaid jääb oma kogemuste ja tähelepanekute raamidesse, mis teeb jutustuse isiklikuks ja mõjusaks.

Valter Ojakäär (1923–2016) oli Eesti helilooja, muusikateadlane ja publitsist, kelle looming ja kirjutised mõjutasid oluliselt Eesti muusikakultuuri. Tema mälestusteraamatud ei piirdu aga muusikaga, vaid pakuvad mitmekesist ja nüansirohket pilku Eesti 20. sajandi ajaloole. „Omad viisid võõras väes“ on osa Ojakääru mälestuste sarjast, kus ta on dokumenteerinud oma elu eri perioodid, jäädes alati tähelepanelikuks elu detailide suhtes ja andes hääle põlvkonnale, kelle valikuvabadus oli sõja ja okupatsioonide tõttu tugevalt piiratud.