Kirsid

Valter Kiisleri novellikogu „Kirsid“ koondab lühiproosat, mis on juurdunud argipäeva detailidesse ning mille fookuses seisavad tavalised inimesed oma vaiksete rõõmude, kahtluste ja igatsustega. Tekstides ei toimu suuri sündmusi ega murrangulisi pöördeid, kuid just selle kaudu tõuseb esile elu pealtnäha tähtsusetute hetkede sisemine tähendus. Pealkirjalugu „Kirsid“ annab tooni kogu kogumikule: see kujutab elu haprust ja ilu väikestes mälestustes, lapsepõlve suvedes ja kaduvates hetkedes, millele inimene tagasi vaatab vaikse kahetsuse või helgusega.

Kiislar kujutab oma tegelasi empaatiaga, vältides dramaatilisust ja hinnanguid. Tema keelekasutus on rahulik ja selge, sageli lakooniline, mis sobib hästi novellide tonaalsusega. Lood keskenduvad tavaliselt ühele episoodile, mille kaudu avaneb tegelase sisemaailm või eluolukorra tuum. Mõnes loos peegelduvad põgusalt ka ajastu sotsiaalsed ja ideoloogilised varjundid, kuid need ei domineeri, vaid toetavad inimliku mõõtme esiletõusu. Autor ei püüa lahendada elu küsimusi, vaid fikseerib need hetked, mil inimene jääb korraks mõtlema, vaikima, tunnetama.

Valter Kiislar (1922–1992) oli eesti kirjanik ja toimetaja, kelle looming jääb valdavalt realistliku lühiproosa valdkonda. Tema kirjutamislaadis on tunda ajastutruudust ja samas püüdlikkust jääda inimesekeskseks – ta kirjutas inimestest ja nende tavalistest eludest viisil, mis hoidis fookust sisemisel elamusel. „Kirsid“ on hea näide sellest, kuidas lühivormis saab väljendada ajatut tundlikkust ja tähelepanelikkust elu väikeste, kuid tähenduslike nüansside suhtes.