Oomega. Esseid ja murdmemuaare

Valmar Adamsi esseekogumik „Oomega. Esseid ja murdmemuaare“ ühendab isiklike mälestuste, kirjanduslike tähelepanekute ja kultuurilooliste peegelduste kihilise käsitluse. Tegemist on raamatu pealkirjast lähtuvalt autori omamoodi lõpumõtisklusega, kus „oomega“ tähistab mitte ainult tähestiku viimast tähte, vaid ka elujoone teatud punkti, milles vaadatakse tagasi ning seatakse mõttes ritta olnu tähendus. Adams põimib oma esseedes autobiograafilise kogemuse üldkultuuriliste ja kirjanduslike arutlustega, liikudes ühelt teemalt teisele vaoshoitud elegantsi ja intellektuaalse täpsusega.

Teose sisu ulatub kirjanduslikest portreedest ja mälestuskildudest teoreetilisemate käsitlusteni, ent neid ühendab alati isiklik perspektiiv. Adamsi tähelepanu keskmes on nii eesti kultuuriloos olulised nimed kui ka ajastu vaim laiemalt. Mälukillud ei taotle ammendavat ülevaadet, vaid avavad stseene ja hoiakuid, andes edasi ajastu meeleolu ja vaimset atmosfääri. Keel on läbimõeldud, kirjanduslikult lihvitud, kuid mitte üleliia pretensioonikas. Autor loob teksti, milles sügavus ja ligipääsetavus eksisteerivad kõrvuti – mõtisklused jäävad isiklikeks ka siis, kui neis peegelduvad ühiskondlikud või filosoofilised üldistused.

Valmar Adams (1899–1993) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja esseist, kelle looming hõlmab mitut kümnendit ja kajastab seeläbi ka Eesti kultuuri murrangulisi perioode. Tema esseistikat iseloomustab mõtteline tihedus, ajalootaju ja keelest lähtuv tundlikkus. „Oomega“ on küpse autori hilislooming, milles kohtuvad elukogemus, intellektuaalne laetus ja kirjanduslik läbinägelikkus. Teos sobib lugejale, keda huvitab mitte ainult üksikisiku vaade kultuuriloole, vaid ka see, kuidas mälu ja mõtlemine vormuvad keele kaudu isiklikuks, ent jagatavaks kogemuseks.