Õhtune valgus. Uut luulet

Valmar Adamsi „Õhtune valgus. Uut luulet” on koondkogu, mis jaguneb kaheks suuremaks osaks. Esimene osa toob lugejani autori hilislüürika, milles kajab aastakümnete jooksul kogunenud elukogemus ja sisemine tasakaal. Luule väljendab nii intiimseid tundeseisundeid kui ka üldisemaid mõtisklusi aja ja inimese kohta. Tekstides peegelduvad vananemise ja eluõhtusse jõudmisega seotud motiivid, kuid nende kaudu avaneb ka rahunemine ja selgus, mis on omane just küpsemas eas kirjutatud poeesiale.

Kogumiku teine osa pakub mitmekesist valikut Adamsi proosalisest loomingust. Sinna on koondatud esseed ja artiklid, ilukirjanduslik proosa, mõttepäeviku katkendid ja memuaarid. Nii saab lugeja aimu autori intellektuaalsest taustast ja sellest, kuidas tema luule on seotud filosoofiliste ja teoreetiliste otsingutega. Erinevad žanrid täiendavad üksteist, andes koguteosele laiahaardelise mõõtme. See ei ole ainult luuleraamat, vaid ka peegel kirjaniku mõttemaailmast ja tema kultuurilisest positsioonist.

Valmar Adams (1899–1993) oli luuletaja, kirjandusteadlane ja esseist, kelle looming on oluline osa eesti kirjandusloost. Ta avaldas oma esimesi tekste juba 1920. aastatel, hiljem kujunes temast üks 20. sajandi eesti luule peamisi mõtestajaid. Adamsi loomingus ühinevad poeetiline tundlikkus ja teaduslik huvi kirjanduse olemuse vastu. „Õhtune valgus” annab tunnistust tema elutöö hilisest perioodist, kus isiklik ja teoreetiline sulanduvad ühtseks tervikuks.