Neli tuld

Valev Uibopuu romaan „Neli tuld“ koondab endasse neli erinevat elulugu, mis moodustavad sisuliselt iseseisvad, ent temaatiliselt seotud jutustused. Iga osa keskendub inimesele, kelle elu on kujundanud mineviku valikud, pagulus, sisemine äng või ajaloolised olud. Läbivaks teemaks on võõrsil elava eestlase enesemääratlus, koduigatsus ning katse leida tasakaal oma juurte ja uue elukeskkonna vahel. Tegelased ei otsi niivõrd väliseid lahendusi, kuivõrd sisemist rahu või õigustust oma olemasolule – olgu selleks meeleheitlik töö, vaikiv allumine või aeglane leppimine paratamatusega.

Romaani eri osades kulgevad lood nii Euroopas kui Ameerikas, kusjuures autor rõhutab igas loos kohaspetsiifilisi jooni, kuid hoiab fookuse alati indiviidi sisemaailmal. Ta ei anna hinnanguid, vaid näitab, kuidas saatuslikud sündmused – sõda, okupatsioon, isiklikud reetmised või eksistentsiaalne üksindus – võivad inimest painata läbi aastakümnete. Iga „tuli“ selles raamatus tähistab mingit eluhetke või sisemist põlemist, mis ei lase unustada ega rahus edasi liikuda. Keeleliselt on tekst täpne, aeg-ajalt lüüriline, kuid alati väljapeetud ja rahulik toon aitab edasi anda ka kõige dramaatilisemaid sisemisi murranguid.

Valev Uibopuu (1913–1997) oli üks olulisemaid eesti pagulaskirjanikke, kelle loomingus on keskne koht identiteediküsimustel ja võõrsil elava inimese sisekonfliktidel. Ta põgenes Eestist Teise maailmasõja ajal ning elas ja töötas hiljem Rootsis ja Soomes, olles pikka aega seotud ka Turu ülikooli fennougristika osakonnaga. Uibopuu teosed, sealhulgas „Neli tuld“, kannavad endas vaikset, kuid sügavat eetilist ja kultuurilist vastutust, kõnetades lugejat nii ajaloolises kui isiklikus plaanis.