Keegi ei kuule meid

„Keegi ei kuule meid“ on Valev Uibopuu romaan, mis ilmus esmakordselt 1948. aastal paguluses. Teose tegevustik on paigutatud aastatesse 1939–1941, mil Eesti elu raputasid nii välised kui sisemised vapustused. Kuigi raamatus ei nimetata konkreetset linna, on selge, et eeskujuks on olnud Valga, kus autor ise 1930. aastate lõpul elas ja töötas ajakirjanikuna. Romaan keskendub väikese piirilinna argipäevale enne ja pärast Nõukogude okupatsiooni, tuues esile inimeste hirmud, lootused ja kohanemiskatsed keset suurpoliitilisi muutusi.

Teos annab edasi kogukonna õhustikku, kus välised sündmused tungivad vaiksesse linnaellu ja mõjutavad iga peret. Uibopuu kujutab inimtüüpe, kes otsivad võimalusi hakkamasaamiseks, kuid kelle saatus on seotud suuremate jõududega, mille vastu nad ei saa. Romaani pinget loob teadmine, et tegelaste elu muutub pöördumatult, ja see loob lugejas samasuguse ängi, mida tundsid inimesed tollal. Läbi realistlike kirjelduste avaneb lugejale pilt Eesti lähiajaloost väga inimliku ja isikliku vaatenurga kaudu.

Valev Uibopuu (1913–1997) oli eesti pagulaskirjanik ja kriitik, kes pärast Teise maailmasõja lõppu emigreerus Rootsi. Ta töötas seal mitmesugustel ametikohtadel, sealhulgas ajakirjanikuna ja õppejõuna, ning oli aastaid Lundis tegutseva Eesti Kirjanike Kooperatiivi üks aktiivsemaid liikmeid. Uibopuu loomingut iseloomustab sügav huvi paguluse, kodukaotuse ja identiteediküsimuste vastu. Tema teosed peegeldavad ühtaegu isiklikku kogemust ja rahvuslikku mälu, andes tunnistust sellest, kuidas ajaloo suurte pöörangute keskel jäi indiviid tihti oma hirmude ja lootustega üksinda. „Keegi ei kuule meid“ on üks olulisemaid tema romaanidest, mis kinnitas talle tunnustatud koha eesti pagulaskirjanduses.