Keegi ei kuule meid

Valev Uibopuu romaan „Keegi ei kuule meid” on eksistentsiaalselt laetud paguluskirjanduse teos, mille keskmes on inimene võõrsil – nii geograafilises kui hingelises mõttes. Peategelane on sõjapõgenik, kes elab välismaal, kandes endas mälestusi kodumaast ja valu selle kaotusest. Võõrsil elamine ei tähenda ainult keele- ja kultuuribarjääride ületamist, vaid ka pidevat sisemist heitlust identiteedi ja kuuluvustunde säilitamise nimel. Romaan ei keskendu suursündmustele, vaid vaiksetele, püsivatele seisunditele: üksindusele, võõrandumisele ja vaiksele lootusele, et keegi siiski kuuleb, mõistab või mäletab.

Uibopuu kirjeldab elu välise rahu ja sisemise tühjuse vahel. Pagulase argipäev on korduv, vaoshoitud, kohati koguni tuim, kuid selles peitub sügav pinge – igatsus oma maa, inimeste ja tähendusrikka elu järele. Autor ei kujuta pagulast kangelasena, vaid inimesena, kes püüab säilitada eneseväärikust keskkonnas, kus teda sageli ei märgata ega mõisteta. Keel, mida ta räägib, on kuulajatele tundmatu; lugu, mida ta elab, jääb tihti jagamatuks. Sellest vaikusest ja tähelepanematusest kasvab välja romaani keskne metafoor: keegi ei kuule meid, sest me pole enam kuulda, meid pole enam olemas viisil, nagu olime.

Valev Uibopuu (1913–1997) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle looming keskendus peamiselt paguluse, identiteedi ja kultuurilise mälu küsimustele. Ta emigreerus 1944. aastal Rootsi ning töötas hiljem Soomes Turu ülikoolis eesti keele ja kirjanduse professorina. Tema stiil on selge, poeetiliselt napp, kuid sisult sügav – „Keegi ei kuule meid” kuulub tema hilisloomingu olulisemate teoste hulka. Romaan peegeldab mitte ainult ühe inimese, vaid terve põlvkonna kogemust, kelle jaoks isamaa jäi kaugeks mälestuseks, ja kelle häält kuulis vaid see, kes oskas vaikust mõista.