Keegi ei kuule meid

Romaan ilmus paguluses 1948. aastal.
Toimumispaik on väga oluline, ja kuigi linna nime romaanis ei ni-metata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga; et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.
„Keegi ei kuule meid” tegeleb traditsioonilise probleemiga: mida teha olukorras, kus head valikud puuduvad? Üldse huvitab Uibopuud inimese psühholoogia pöördelisel ajal. Millisel juhul on pagemine õigustatud? Jääb kõlama küsimus, kas tõesti võib põgeneda vaid oletatava ohu pärast.
Kirjanikul oli kavas kirjutada ka järg, see aga ei teostunud, kuid omamoodi mõtteliseks järjeks võib siiski pidada tema viimast romaani „Kaks inime-lu ajapöördeis”, mis vaatlebki juba elu paguluses.
Valev Uibopuu (1913–1997) ongi üks tõlgitumaid eesti pagulaskirjanikke.(L.Kaljundi järgi)