Keegi ei kuule meid. Pilve varjus. Muutunud näod

Valev Uibopuu kolme romaani koondav väljaanne „Keegi ei kuule meid. Pilve varjus. Muutunud näod“, ilmunud 1948. aastal paguluses kirjastuses Orto, kujutab eesti inimese sisemist ja välismaailmalist rännakut sõjajärgsel ajal, mil kodumaa on okupeeritud ja rahvas laiali pillutatud. Iga romaan moodustab eraldi terviku, kuid neis kõigis on keskne motiiv vaikusse vajunud elu – see, mida ei kuule ei võõras maailm ega tihti ka kaasteelised. Uibopuu kirjutab üksildusest, pagulusest, võõrsil elamise pingetest ning püüdest säilitada identiteeti maailmas, kus kõik näib muutuvat ja kaduma kippuvat.

Esimene romaan „Keegi ei kuule meid“ keskendub vaimsele isolatsioonile ja sisemisele ängile, millega seisab silmitsi pagulane. „Pilve varjus“ käsitleb eksistentsiaalset segadust ja lootust, mis tuleb ja läheb nagu valgus varjutatud taevas – sümboliseerides elu võõrsil, kus mineviku ja oleviku vahel valitseb pidev pinge. „Muutunud näod“ toob esile identiteedi murenemise ja uute rollide otsimise olukorras, kus inimene peab kohanema nii uute ühiskondlike normide kui ka iseenda muutumisega. Tegelased neis romaanides ei ole kangelased tavalises tähenduses, vaid inimesed, kelle vaikimine, sisekõne ja heitlus annavad edasi nende traagikat. Lood on kirjutatud vaoshoitud, selge ja tundliku keelega, milles peegeldub sügav empaatia.

Valev Uibopuu (1913–1997) oli üks olulisemaid eesti pagulaskirjanikke, kelle looming keskendus inimese sisemaailma ja ajaloolise olukorra keerukate suhete avamisele. Ta oli ühtaegu nii proosakirjanik kui ka kultuuritegelane, hiljem ka Turu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse professor. Tema varajane looming, sealhulgas käesolev teostekogumik, määras ära pagulaskirjanduse eksistentsialistliku ja moraalse tooni. Uibopuu käsitles alati üksikisiku vastutust, eneseotsingut ja vajadust jääda truuks oma eetilisele kompassile – ka siis, kui „keegi ei kuule“. Need kolm romaani moodustavad tugeva sissejuhatuse tema hilisemale, veelgi süvenenumale loomingule.