Kahju läinud aegadest. Miniatuure ja jutustusi

Valev Uibopuu kogumik „Kahju läinud aegadest“ koosneb miniatuuridest ja lühijuttudest, mis heidavad pilgu inimese sisemaailma, ajatunnetuse ja mälestuste hapruse poole. Need tekstid ei püüdle suurejooneliste narratiivide poole, vaid keskenduvad lühikesele hetkele, tundele või mõttekäigule, mis avab rohkem, kui esmapilgul paistab. Iga pala toob esile midagi möödunust – sageli kodumaalt, lapsepõlvest või nooruseaastatest –, kuid teeb seda ilma sentimentaalsuseta, hoopis vaikse ja kaalutletud kahetsuse kaudu. Minevik ei ole ainult kadunud aeg, vaid ka vaimne taustsüsteem, mille kaudu mõistetakse olevikku.

Uibopuu kirjutuslaad on napp ja täpne, iga sõna on läbimõeldud ning talletab rohkem, kui paberile pandud. Ta oskab väheste joontega visandada tegelasi ja olukordi, mis jäävad lugejaga kauemaks. Kogumiku miniatuurid kõiguvad poeetilise vaatluse ja sügavama eksistentsiaalse allteksti vahel. Paljud lood puudutavad pagulaseks olemise kogemust, mis väljendub mitte ainult füüsilises ärakistuses, vaid ka sisemises ebakohasuses – justkui elu, mida kunagi elati, oleks jäänud kuhugi, kuhu enam tagasi ei saa, ent mis pole kunagi lõplikult kadunud. See mälestus jääb kestma ja mõjutab kõiki hilisemaid kogemusi.

Valev Uibopuu (1913–1997) oli üks olulisemaid eesti pagulaskirjanikke, kelle looming on keskendunud kodutuse, identiteedi ja vaimsuse teemadele. Ta töötas Soomes kirjandusteadlasena ja oli pikaaegne kirjanduse ja kultuuri edendaja eesti diasporaas. „Kahju läinud aegadest“ on tema varasemate tööde seas iseloomulik näide sellest, kuidas ta ühendas kirjandusliku tundlikkuse ajaloolise kogemusega. Tema miniatuurid ja jutustused ei paku kiireid vastuseid ega lõpeta lugusid selgete joontega, vaid kutsuvad kaasa mõtlema, märkama ja tunnetama neid vaikseid kihistusi, mida aeg inimese sees jätab.