Maine ja taevane Tiibet

Valev Mirtemi „Maine ja taevane Tiibet“ on poeetiline ja mõtisklev rännakuraamat, milles autor põimib oma isiklikke kogemusi, vaimseid otsinguid ja ajaloolisi teadmisi Tiibetist kui kohast, kus maine ja vaimne on läbi põimunud ainulaadseks tervikuks. Raamatus kirjeldatud Tiibet ei ole ainult geograafiline piirkond, vaid kultuuriline ja metafüüsiline ruum, mis sümboliseerib inimese sisemise arengu võimalikkust. Tekst liigub vaheldumisi reportaažilike kirjelduste, kultuurilooliste viidete ja vaimsete tõlgenduste vahel, luues mitmekihilise portree ühest maailmale raskesti ligipääsetavast ja ometi võimsalt mõjustavast kultuurist.

Mirtem peatub Tiibeti looduse, kloostrielulaadi ja rahva maailmatunnetuse juures, tuues esile nende ühtsuse ja sügava harmoonia. Teda huvitavad nii Tiibeti budismi filosoofilised alused kui ka argipäevased praktikad, mis väljendavad elulaadi, kus vaimsus ei ole eraldiseisev nähtus, vaid osa igapäevaelust. Samuti vaadeldakse lääne inimese suhet selle kultuuriga – kas otsitakse müüti, pääsemist, või võimalust mõista iseennast läbi teistsuguse elukäsitluse. Raamat ei paku vastuseid ega lõplikke seletusi, vaid asetab lugeja teele, kus olulised on küsimused, mida esitatakse vaikses rütmis ja tähelepanelikus vaatlemises.

Valev Mirtem (1935–2013) oli eesti luuletaja, esseist ja tõlkija, kelle looming ulatub kultuurikriitikast müstilise poeetikani. Teda iseloomustas huvi ida filosoofiate, keelte ja maailmatunnetuse vastu. „Maine ja taevane Tiibet“ on osa tema laiemast püüdlusest siduda läänelik mõtteviis idamaade vaimsusega, otsides tasakaalu ja mõtestatust elus. Mirtemi vaade ei ole pelgalt informatiivne, vaid eksistentsiaalne – ta vaatleb Tiibetit kui sisemist seisundit, mida saab kogeda enesevaatluse, avatud meele ja kultuurilise tundlikkuse kaudu.