Valgust täis suur pilvealune tuba

Valeria Räniku luulekogu „Valgust täis suur pilvealune tuba“ on poeetiline rännak, mis liigub argiste tähelepanekute ja vaimsete otsingute piiril. Kogu pealkiri vihjab ruumile, mis jääb taeva ja maa vahele – inimeksistentsi seisundile, kus valgus ja vari, mõte ja tunne, igatsus ja leppimine põimuvad. Räniku luules leidub nii isiklikku vaikust kui ka avaraid silmapiire, mille sees lugejat kõnetatakse otse, ent vaikselt, sageli looduskujundite kaudu. Palad on tasakaalustatud ja tihti meditatiivsed, andes ruumi sisekaemusele ja vaiksele mõistmisele.

Tekstid kõnelevad ajatusest ja ajalisusest, hetkede haavatavusest ning vajadusest peatuda. Palju kohtab looduspilte – pilved, puud, vesi ja valgus saavad tähendusteks, mille kaudu peegeldub inimhinge liikumine. Kuid looduse kaudu ei jõuta üksnes esteetilise kogemuseni, vaid ka vaimsete seisunditeni: igatsus, palve, äratundmine. Luulekogu jaguneb sisuliselt tsükliteks, milles üksikud motiivid korduvad ja arenevad. Sõnastus on napp, aga täpne, ning Ränik kasutab teadlikult vaikust kui osa luuletekstist – seda, mida ei öelda, ent mis jääb justkui leheküljele alles.

Valeria Ränik on eesti vaimulik ja luuletaja, kelle looming ühendab usulise ja eksistentsiaalse tunnetuse ilma jutlustava toonita. Tema tekstide põhjal võib tajuda sügavat tähelepanelikkust elu ja keele vastu ning soovi siduda inimlik kogemus millegi suurema ja püsivamaga. „Valgust täis suur pilvealune tuba“ on vaikne, ent mõjuv kogu, mille lugejaskond leiab end tõenäoliselt neist, kes otsivad poeesiast mõtte selginemist ja vaimset äratundmist.