Ülejõel, Kassilaiu pealinnas

Valeria Räniku teos „Ülejõel, Kassilaiu pealinnas“ on mälestuslik jutustus, mis viib lugeja tagasi lapsepõlve ja nooruse radadele väikelinnas, mida autor kutsub hellitavalt Kassilaiuks. Tegemist ei ole dokumentaalse kroonikaga, vaid nostalgilise ja soojatoonilise pilguga minevikku, kus olulisel kohal on inimesed, paigad ja ajastule iseloomulikud olustikud. Ränik kujutab elu Ülejõe linnaosas kui eraldi maailma, kus oma reeglid, rütm ja mälestused, mis säilivad vaatamata ajas toimuvatele muutustele. Tekstides on ühendatud isiklikud läbielamised ja ühiskondlikud muutused, mis ulatuvad sõjaeelsest ajast nõukogude aastakümneteni.

Raamatus vahelduvad elulised pildid tänavapoisilikest seiklustest, koolimälestustest, perekondlikest sündmustest ja väikelinna vaiksetest argipäevadest. Kirjutamislaad on elav ja kujundlik, sageli humoorikas, kuid mitte ülepingutatult – rohkem aimub leebe iroonia kui terav sarkasm. Pealkirjas mainitud Kassilaiu pealinnana kehastub Ülejõe kui omaette identiteediga keskkond, mis annab raamile nii geograafilise kui vaimse tähenduse. Oluline roll on keelel ja kõnepruugil, millega autor loob oma lapsepõlve maailma ehtsa ja usutavana, ent samas poeetilise varjundiga. Kõik tegelased, ka kõrvalised kujud, on meeldejäävad ja oma looga, andes teosele elulähedase ja mitmekesise tooni.

Valeria Ränik on eesti kirjanik ja keeletoimetaja, kelle looming keskendub sageli mälestustele, elu väikestele, ent tähenduslikele hetkedele ning kodukandi kultuurilisele identiteedile. „Ülejõel, Kassilaiu pealinnas“ kuulub tema isiklikuma ja soojema proosa hulka, milles põimuvad autobiograafilised elemendid ja ilukirjanduslik kujundlikkus. See on raamat neile, kes hindavad ajastukujutust, eluolu detaile ja meenutuste vaikset jõudu – tekst, mis ei püüa midagi tõestada, vaid lihtsalt talletada seda, mis kunagi oli ja jäi.