Orb. Eemalolija luuletusi

Valeria Räniku luulekogus „Orb. Eemalolija luuletusi“ kõlab isiklik ja lakooniline hääl, mille kaudu autor käsitleb üksinduse, kaotuse ja sisemise rände teemasid. Kogu esimeses osas, mille pealkiri on „Orb“, joonistub välja motiiv mahajäetusest ja otsimisest. Luuletustes peegelduvad lapsepõlve varjud, katkestatud sidemed ja vaikuse paigad, kuhu luuletaja end peidab. Sõnad on sageli kasinad, laused poolikud – justkui katkine kõne, mis püüab jääda truuks oma valu allikale. Selles vaikuses on tunda vaikset protesti ja samas leppimist oma „orvuks olemisega“, mis ei tähenda ainult vanemateta jäämist, vaid ka sügavat emotsionaalset võõrandumist.

Kogu teine osa, „Eemalolija luuletusi“, süveneb veelgi eksistentsiaalsetesse teemadesse. Luuletaja positsioon on vaatleja omaenese elust eemal – keegi, kes seisab kõrvalt ja ei saa või ei soovi sekkuda. Aeg, ruum ja mälu vahelduvad ilma selge piirita, muutes kogu tekstimaailma unenäoliseks, peaaegu painajalikuks. Keel on siin rütmiline, ent mitte klassikaliselt lüüriline; see pigem katkeb ja õõtsub, lootes, et ehk kuskil selle sees peitub mingi mõistmine. Luuletustes pole kiiret lunastust, vaid vaikne kohalolu ja katse mõtestada iseenda kadumist või eemalejäämist.

Valeria Ränik on eesti luuletaja ja proosakirjanik, kelle loomingut on iseloomustatud kui isiklikku, vaoshoitud ja sageli traagilist. Tema varasemates teostes on läbivaks teemaks identiteedi ja enesekaotuse otsing, samuti hingeline tundlikkus, mis väljendub napi, kuid mitmetähendusliku keele kaudu. „Orb. Eemalolija luuletusi“ kuulub tema varasemale loomeperioodile ja esindab autorile omast sisekaemuslikku ning haavatavat poeetikat, kus iga rida on otsekui valulik, ent hädavajalik sõnastus olemasolemise õigustamiseks.