Tuleingel. Jutustus kuueteistkümnes peatükis

Valeri Brjussovi „Tuleingel. Jutustus kuueteistkümnes peatükis“ on 20. sajandi alguse vene kirjanduse üks märgilisemaid sümbolistlikke teoseid, mille tegevus viib lugeja 16. sajandi Saksamaale – ajastusse, kus müstika, usuline äratusliikumine ja varase reformatsiooni hõng põimuvad inimlike kirede ja metafüüsiliste püüdlustega. Romaani keskmes on armukolmnurk: noor aadlimees Ruprecht, salapärane naine Renata ning tumedates jõududes tegutsev olend – tuleingel, keda Renata kinnisideeliselt kummardab. Tegu on ühtaegu armastuslooga ja vaimse eksirännaku kirjeldusena, milles maised kired ja üleloomulik iha viivad tegelased üha sügavamale enese ja maailma piiride hägustumisse.

Teos on kirjutatud vanamoodsas ja ajaloolisele romaanile kohases stiilis, kuid selle keeleline intensiivsus, sümbolite rohkus ja eksalteeritud psühholoogia muudavad selle modernistlikuks. Brjussov käsitleb armastust kui vaimset ja hävitavat jõudu, mis ei too leevendust, vaid viib teadvuse äärealadele. Peategelaste vaheline suhe on täis pinget, kahtlusi ja katarsiseotsingut, milles peegeldub kogu sajandivahetuse euroopa dekadentliku kultuuri kriis. Renata tegelaskuju, inspireeritud reaalsetest müstikutest ja naisnägemuslikest, jääb teadlikult kahetiseks – on ta hull, pühak või saatana tööriist? Romaani lõpp viib lugeja drastilisse, ent paratuna mõjuvasse lahenduseni, milles ilmneb Brjussovi nägemus inimese ja igaviku kokkupõrkest.

Valeri Brjussov (1873–1924) oli vene sümbolismi üks alusepanijaid, poeet, tõlkija ja esseist, kelle loomingus segunevad esteetiline maksimaalsus, ajalooline teadlikkus ja modernistlik katselus. „Tuleingel“ on tema tuntuim proosateos, mis sünteesib sümbolistliku kirjanduse võtmemotiive: lunastuse igatsust, kunsti ja elu sulandumist, reaalsuse ja unenäo piire. Brjussov on mõjutanud tervet põlvkonda vene kirjanikke ning tema panus seisneb eeskätt selles, kuidas ta sidus vene kirjanduse Euroopa kultuuriväljaga nii temaatiliselt kui vormiliselt. „Tuleingel“ on ajatu romaan neile, kes otsivad kirjandusest nii intellektuaalset pinget kui metafüüsilist dimensiooni.