Tallinna tuulelipud

„Tallinna tuulelipud” on uurimuslik ülevaade Eesti arhitektuuripärandi ühest vähemtuntud, ent omanäolisest elemendist – hoonete katustel paiknevatest tuulelippudest. Valentine Konsapi teos keskendub eelkõige Tallinna tuulelippudele, kuid käsitleb laiemalt ka mujal Eestis leiduvaid näiteid, sidudes need kultuuriloolise kontekstiga. Raamat tutvustab tuulelippude kujunemislugu, kasutusviise ja esteetilisi eripärasid, samuti nende seost ehitus- ja usukommetega. Eriilmelised metallist valmistatud lipud on aastasadu kaunistanud kirikuid, elamuid, ühiskondlikke hooneid ja mõisate katuseid, olles ühtaegu nii praktilised kui ka sümboolsed.

Konsap kirjeldab, kuidas varasematel sajanditel oli tuulekukk levinud peamiselt kirikutornides, kus see täitis funktsiooni ja tähendust üheaegselt – suunates tuult ja sümboliseerides vaimseid väärtusi. Hiljem hakkasid levima ka mitmekesisema kujundusega tuulelipud, mida võis leida mitte ainult linnades, vaid ka talumajadel ja metskonnahoonetel. Pärnust on teada mitmeid säilinud 17. ja 18. sajandi lippe, mis paistavad silma oma kujunduslikus mitmekesisuses. Eriline koht oli Narval, kus enne teise maailmasõja purustusi leidus rohkesti kunstipäraseid ja tehniliselt keerukaid tuulelippe. Kuigi paljud neist on hävinud, jäävad säilinud näited väärtuslikuks visuaalseks dokumendiks oma ajastust.

Valentine Konsap oli arhitektuuri ja kultuuriloo uurija, kelle tööde fookuses oli tihti ajaloolise ehituspärandi talletamine ja tutvustamine. Tema huvi tuulelippude vastu peegeldab püüdlust jäädvustada neid väikevorme, mis moodustavad olulise, kuid sageli tähelepanuta jääva osa Eesti visuaalsest ja ehituslikust ajaloost. „Tallinna tuulelipud” pakub väärtuslikku sissevaadet mitte ainult esteetilise, vaid ka sotsiokultuurilise tähendusega arhitektuurielementide arengusse ning innustab vaatlema linnaruumi ja maastikku märksa tähelepanelikumalt.