Peidetud lugu

Valentina Nazarova romaan „Peidetud lugu“ käsitleb mälestuste, vaikimiste ja pärilike vaikuste kaudu edasikanduvat kogemust, mille keskmes on perekondlik ja isiklik mälu. Lugu kulgeb kahe ajatasandi vahel – minevikus ja olevikus –, kus peategelane püüab mõista nii oma lähikondsete kui ka iseenda käitumise mustreid. Ajapikku hakkab ilmnema, et vaikimised, mida peres on aastakümneid säilitatud, on tekitanud püsivaid varje, mis mõjutavad järgmiste põlvkondade valikuid ja maailmataju.

Romaani narratiiv liigub aeglaselt, põimides dokumentaalset laadi meenutusi ning sisemonolooge, mille kaudu kujuneb pilt inimestest, kes on otseselt või kaudselt seotud ühe varjatud looga. Kirjutatu ei ava end korraga, vaid kihistub, jättes ruumi oletusteks ja tõlgendusteks. Peategelase uurimistöö, mis algab isiklikust vajadusest mõista, kujuneb vaiksete nihkete jadaks, mille käigus muutub arusaam nii suhetest, pärandist kui ka iseenda vastutusest kuuldu ja teada saadu ees.

„Peidetud lugu“ ei taotle selge narratiivse sõlme või haripunkti esitamist, vaid kujutab järkjärgulist ligipääsu teabele, mille puhul iga uus teadmine ei pruugi tuua rahu, vaid tekitab lisaküsimusi. Tegelaste sisemaailm avaneb mitte niivõrd tegude, vaid vaikimise ja märkide kaudu. Tekst tegeleb mäluga kui vormiva jõuga – sellega, kuidas rääkimata lood jäävad kestma ning kujundavad tulevikku sama tugevalt kui räägitud lood.