Halamisest pole abi. Filmistsenaarium

Valentin Tšernõhhi filmistsenaarium „Halamisest pole abi“ on tihedalt komponeeritud kirjatekst, mis toob ekraaniloo vormis esile mitmetasandilise inimliku draama. Tegemist on käsikirjalise alusega filmile, mille keskmes on argielu rõhud ja moraalsed dilemmad, millesse satuvad tavalised inimesed. Süžee kujuneb erinevate tegelaste kohtumistest, otsustest ja eksimustest, mille kaudu avaneb suurem pilt ühiskonnast, kus kaastunne ja ükskõiksus, lootus ja kibestumus eksisteerivad kõrvuti. Tšernõhh kujutab elu ilma ilustusteta, vältides paatoslikkust ja sentimentaalsust, ent jättes ruumi sisemisele pingele ja ehedale tunnetusele.

Dialoogid on elulised ja täpse rütmitajuga, sobitudes hästi filmiliku kujundlikkusega, milles pildilised situatsioonid kannavad rohkem kui sõnad. Stsenaarium ei keskendu mitte sündmuste suurusele, vaid nende tähenduslikkusele tegelaste arengu seisukohalt. Konfliktid kerkivad esile väikestes žestides, vaikimistes ja asjatus lootuses, et keegi teine vastutab olukorra parandamise eest. Autor näitab, et halamine — sümboolne abituse väljendus — ei too muutust, kui puudub isiklik algatus või valmisolek vastutada. Seega on teose sõnum pigem tegutsemise kui kaeblemise poole suunatud, ent teeb seda ilma didaktilisuseta.

Valentin Tšernõhh (1931–2012) oli vene stsenarist ja dramaturg, kelle looming oli tihedalt seotud nõukogude ja postsovetliku kino arengulooga. Ta kirjutas mitmeid tuntud stsenaariume, mille seas on ka Andrei Mihhalkovi-Kontšalovski filmid, sealhulgas „Siberi Boriss“. Tšernõhhile oli iseloomulik psühholoogiline täpsus, realism ja ühiskonnakriitiline alatoon, mis muutusid tema käekirja lahutamatuks osaks. „Halamisest pole abi“ esindab tema minimalistlikumat perioodi, kus rõhk pole mitte suurel narratiivil, vaid inimliku seisundi nappidel, ent tähenduslikel peegeldustel.