Viimne tärmin

Valentin Rasputini romaan „Viimne tärmin“ keskendub Siberi külakeskkonnale ja inimeste toimetulekule sealsetes rasketes oludes. Lugu hargneb väikeses kogukonnas, kus aeg ja olustik esitavad inimestele suuri väljakutseid ning kus ellujäämine sõltub nii kogukonna ühisest pingutusest kui ka iga üksikisiku sisemisest tugevusest. Romaanis kerkivad esile küsimused inimeste vastutusest iseenda ja teiste ees, eetilistest valikutest ning piiridest, mida inimene on valmis ületama, et toime tulla. Teos näitab, kuidas külakogukond peab langetama raskeid otsuseid, mis puudutavad nii üksikisiku elu kui ka kogu kogukonna tulevikku.

„Viimne tärmin“ toob esile Siberi elu eripärad – karmid loodusolud, inimeste sõltuvuse üksteisest ning traditsioonilise elulaadi järkjärgulise muutumise. Rasputin seob realistliku olustiku kujutamise filosoofiliste ja moraalsete küsimustega, andes edasi arusaama, et elu põhiväärtused väljenduvad lihtsates, kuid raskustes proovile pandud valikutes. Teose atmosfäär on ühtaegu argine ja pingestatud, sest iga otsus võib määrata inimeste saatuse. Nii saab romaanist inimlikult sügav ja eetiliselt kaalukas lugu, mis ei piirdu vaid ühe küla või piirkonna kontekstiga, vaid peegeldab ka universaalseid eksistentsiaalseid küsimusi.

Valentin Rasputin (1937–2015) oli vene kirjanik, kes kujunes üheks silmapaistvamaks Siberi elu ja olustiku kujutajaks. Ta sündis ja kasvas Siberis, mis jättis sügava jälje tema loomingusse. Rasputin on tuntud kui nn „küla proosa“ esindaja, kelle teosed uurivad inimeste ja kogukondade elu traditsioonide, moderniseerumise ja moraalsete dilemmade ristumiskohal. Tema looming, sealhulgas „Viimne tärmin“, on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka väljaspool, kuna see avab lugejale maailma, kus loodus, ajalugu ja inimese sisemine vastutus põimuvad üheks tervikuks.