Kirjandus ja film

„Kirjandus ja film” on Valdeko Tobro teoreetiline käsitlus, mis uurib eesti filmikunsti ja kirjanduse omavahelisi seoseid. Teose põhifookuses on ekraniseeringud – see, kuidas kirjandusteoseid on kohandatud filmikeelde ning millised probleemid on selle protsessiga kaasnenud. Autor rõhutab, et kuigi ekraniseeringute loomine on olnud pidev ja loomulik osa eesti filmikunstist, on just selles vallas kõlanud kõige teravam kriitika. Põhjuseks peab ta süsteemsete teoreetiliste lähtekohtade puudumist, mis on viinud vigade kordumiseni ja ühtse käsitlusviisi puudumiseni.

Raamat püüabki esitada raamistikku, mille abil ekraniseerimist paremini mõista ja hinnata. Tobro kirjeldab ekraniseerimisprotsessi esteetilist olemust, defineerib ekraniseeringu klassikalises tähenduses ja arutleb, kuidas kujundada uusi lähtekohti kirjanduse filmis kasutamiseks. Teoses analüüsitakse nii teoreetilisi küsimusi kui ka praktilisi kogemusi, püüdes siduda nõukogude filmoloogia seisukohti eesti kultuuriloolise taustaga. Autor ei varja, et tegemist on esimese katsega luua selles vallas süstemaatilisem teoreetiline alus, mistõttu on töö kohati katkendlik, kuid samas oluline verstapost eesti filmimõtte arengus.

Valdeko Tobro (1933–1995) oli eesti filmiteoreetik ja -kriitik, kes tegeles filmikunsti ja kirjanduse vahekordade uurimisega. Ta töötas pikka aega Eesti Televisioonis ja tegutses aktiivselt ka filmialase publitsistika vallas. Tema huvi keskmes olid eesti filmikunsti esteetilised ja ideoloogilised alused, eriti kirjanduse roll filmi arengus. „Kirjandus ja film” on üks tema olulisemaid teoreetilisi töid, mis tõi eesti filmikultuuri senisest süstemaatilisema vaate ekraniseeringute probleemidele ning mõjutas edasist arutelu kirjanduse ja filmi suhestumise üle.