Onud ja tädid

Vaižgantase kogumik Onud ja tädid koondab kolm leedu külaelu käsitlevat jutustust. Nimilugu Onud ja tädid on lüüriline ja psühholoogiline kujutus pärisorjuse lõpuaja talurahva argipäevast, kus inimeste saatus sõltub nii mõisast kui perekonnast. Jutustuse keskmes on talurahva hulka kuuluvad nn onud ja tädid, kes elavad sugulaste majapidamistes, töötavad toitmise eest ning seisavad kusagil pereliikme ja sulase vahepeal. Raamat toob esile, kuidas selline sõltuvus kujundab inimeste omavahelisi suhteid, eneseväärikust ja arusaamist oma kohast kogukonnas. Kogumiku teised lood, Tumm ning Rimased ja Nerimased, täiendavad seda pilti ühelt poolt traagilise armastus- ja mõrvaloo, teiselt poolt kahe naabripere vahelise kemplusega, mis päädib nukra lõpuga.

Nimilugu jälgib eri põlvkondade ning ühe perekonnaringi liikmete elu alates noorusest kuni hilisemate aastate ja murdehetkedeni. Oluliste tegelastena kerkivad esile Mykoliukas, Severija ja Rapolas, kelle valikud ja loobumised näitavad, kuidas vaikne alistumine, töökoormus ja lootus paremale elule põrkuvad külakorra ja majandusliku sõltuvusega. Onude ja tädide kujund tähistab siin pigem rolli kui sugulusastet: inimene on oma perele lähedal, kuid tal puudub iseseisev majanduslik alus ja otsustusõigus. Jutustustes vahelduvad talutöö, perekondlikud kokkulepped, kibestumine ja vaikne visadus. Tumm toob fookusesse armukire ja vägivalla tagajärjed, Rimased ja Nerimased nihutab tähelepanu naabrite omavahelisele nääklemisele, mis algab väikestest solvumistest, kuid mõjutab pikapeale terve kogukonna sisekliimat.

Vaižgantas ehk Juozas Tumas oli leedu kirjanduse klassik, kes töötas vaimulikuna, ajalehetoimetajana ja kirjanikuna ning osales aktiivselt rahvuslikus ärkamisliikumises. Tema proosas põimuvad realistlik külamaailma kujutus, jutustaja otsesed kommentaarid ja huvi lihtsate inimeste moraalsete valikute vastu. Teda on kõnetanud töö, kohusetunde ja eneseohverduse teema ning küsimus, kuidas inimene säilitab väärikuse olukorras, kus tal puudub otsene võim oma elu üle. Onud ja tädid kuulub koos teostega nagu Pragiedruliai tema tuntumate loominguliste saavutuste hulka ning annab lugejale sissevaate sellesse, kuidas leedu kirjanduses on kujutatud talurahva igapäevaelu ja sisemist pinget ajal, mil vana kord lagunes, kuid uus ei olnud veel kindlalt välja kujunenud.