Sina

Vaino Vahingu proosaraamat „Sina“ ilmus 1970. aastate alguses ning kuulub tema varasema loomingu hulka, kus autor seob tihedalt omavahel autobiograafilise ainese ja ilukirjandusliku vormi. Teose aluseks on intiimne pöördumine teise isiku poole, kus autorlik „mina“ peab dialoogi või arvet „sinaga“. Selline vorm loob kord ülestunnistusliku, kord pihtimusliku õhustiku, milles tegelikkus ja fiktsioon põimuvad. „Sina“ jutustab suhetest, loomingulisest eneseotsingust, haiglasest enesevaatlusest ning paradoksaalsest tungist korraga elu ihaleda ja end kõrvalt jälgida. Teksti läbivaks jooneks on elu ja surma, armastuse ja üksinduse vastandamine, mis kujundab raamatu sisemise rütmi.

Vahingu teosele on iseloomulik piiride hägustamine, kus fabuleerimine ja dokumentaalsus sulavad ühte. „Sinas“ on kirjeldatud kohtumisi, vestlusi ja muljeid, mis loovad hübriidse maailma: kord tundub, et autor esitab päeviku vormis tegelikku kogemust, kord, et tegemist on fiktsionaalse konstruktsiooniga. Oluline on, et teos tekitab lugejas tunde vahetust ja siirusest, isegi siis, kui kirjeldus on ilmselgelt kujundatud. Raamatus avaldub Vahingu loomingule omane paradoksaalne joon: püüdlus aususe poole koos kalduvusega nihutada piire ja provotseerida. Seetõttu on „Sina“ samavõrd eluline kui ka kirjanduslik eksperiment, mis otsib pidevalt uusi väljendusviise.

Vaino Vahing (1940–2008) oli eesti kirjanik ja psühhiaater, kelle loomingus põimusid psühholoogiline täpsus ja eksistentsiaalsed teemad. Tema proosa käsitles sageli üksindust, inimsuhete keerukust ja loomeinimese sisemisi pingeid. Vahing kuulus 1960.–70. aastate eesti kirjandusse, kus ta eristus nii oma fragmentaarse stiili kui ka julguse poolest puudutada teemasid, mida avalikus kõnes sageli välditi. Ta on tuntud ka kui päevikupidaja, kelle mahukas päevik annab avara sissevaate nii tema isiklikku ellu kui ka ajastu vaimsesse õhustikku. Kirjaniku loomingut iseloomustab pidev enesesse vaatamine, aususe taotlus ja eksperimentaalne jutustamisviis, mis on teinud temast eesti kirjanduse ühe omanäolisema hääle.