Lugu

Vaino Vahingu „Lugu“ on psühholoogilise sügavusega teos, mis käsitleb inimese sisemaailma keerukust, heitlikkust ja kohati ebakindlaid piire reaalsuse ja kujutluste vahel. See novell on tüüpiline näide Vahingu loomingule omasest eksperimentaalsest stiilist ja sisekaemuslikust käsitlusviisist. Autor seab oma tegelase olukordadesse, mis sunnivad teda silmitsi seisma varjatud hirmude, kinnismõtete ja eksistentsiaalsete dilemmadega. Vahingu jutustamisstiil on selgelt eristuv, ühendades nappi väljenduslaadi ja intensiivset psühholoogilist analüüsi.

Teose keskmes olevad sündmused kulgevad pigem sisemiste protsessidena kui väliste tegude ahelana. Vahing lahkab inimese identiteedi olemust ning esitab küsimusi, kus lõpeb tõde ja algab kujutelm. Tema tegelased võitlevad tihti omaenda alateadvusega, mis muudab nende tegelikkuse tajumise fragmenteerituks ja hapraks. Novell on oma vormilt lakooniline ja täpne, ent selle pealtnäha lihtsad stseenid kannavad endas sügavamat sümboolsust ja filosoofilist taustkihti.

Vaino Vahing oli eesti kirjanik ja psühhiaater, kelle loomingus põimuvad kirjanduslik väljenduslaad ja psühholoogiline professionaalsus. Tema tööd kajastavad süvitsi inimese psüühika tumedamaid ja salajasemaid soppe, kasutades seejuures sageli enda psühhiaatripraktika kogemusi. Vahingu teosed on pälvinud tähelepanu just nende erilise võimega ühendada kirjandus ja psühholoogia, avades lugejale ukse inimhinge keerdkäikudesse ning pakkudes võimalust mõista inimkäitumise keerukust ja vastuolulisust lähemalt.