My Father's Keepe

Vaino Vahingu debüütteos „Kaemus“ on novellikogu, mis tähistas uue, psühholoogiliselt süveneva ja eksistentsiaalsete motiividega eesti proosa ilmumist 1970. aastate alguses. Kogu jutustused keskenduvad peamiselt inimese sisemaailmale, tema tunnetele, ängile ja suhetele ümbritseva maailmaga. Vahingu novellides ei toimu palju väliseid sündmusi – olulisemad on seesmised nihked, meeleolud ja vaimsed kriisid, mis peegeldavad inimese katset mõista iseennast, oma tundeid ja elu mõtet. Mitmed tekstid kujutavad olukordi, kus peategelased satuvad rutiini, üksinduse või mõttetuse tunde küüsi, kuid samas püüavad neist väljapääsu leida läbi kaemuse – sügavama teadvustamise, enesevaatluse või tajumuutuse kaudu.

Stiililiselt iseloomustab kogu lakooniline, kuid täpne keel, milles võib tajuda ka Vahingu psühhiaatriatausta mõjusid – tegelaste sisemaailm on kujutatud analüütiliselt, ent mitte kliiniliselt. Autor ei anna hinnanguid ega paku moraalseid lahendusi, vaid esitab olukorrad ja seisundid pigem diagnostilise selgusega. Novellide atmosfääris on sageli aimatav rahutus, vaikne ärevus või suutmatus suhestuda teistega, mille taustal kerkib esile üksildus kui eksistentsiaalne seisund. Korduvad motiivid, nagu vaiksed linnatänavad, vaikus, peeglid või vaatlused aknast, viitavad mitte ainult ruumilisele, vaid ka vaimsele isoleeritusele.

Vaino Vahing (1940–2008) oli lisaks kirjanikuks olemisele ka hariduselt arst ja ametilt psühhiaater, mis andis tema loomingule süvapsühholoogilise mõõtme. Vahingut peetakse üheks olulisemaks eesti modernistliku proosa esindajaks. Tema teosed pakuvad intellektuaalselt nõudlikku, ent tundlikku pilku inimese sisemusse, nihestades realistlikku jutustamisviisi ja tuues kirjandusse uusi, sageli ebamugavaid teemasid. „Kaemus“ pani aluse Vahingu hilisemale loomingule, milles ta jätkas psühholoogilise vaatluse ja eksistentsiaalse enesekaemuse liini, mis jäi iseloomustama kogu tema kirjanduslikku pärandit.