Inimene ja kodu. Kodu-uurimise ajaloost Eestis

Väino-Rahuleid Järve teos „Inimene ja kodu. Kodu-uurimise ajaloost Eestis“ keskendub kodu kui sotsiaalse ja kultuurilise nähtuse kujunemisele ning uurimisele Eesti kultuuriloos. Raamat võtab vaatluse alla kodu mõiste tähenduse ja muutumise erinevatel ajastutel, käsitledes nii materiaalseid kui vaimseid aspekte. Autor esitab ülevaate kodu uurimise arengust alates 19. sajandi talurahvaelu kirjeldustest kuni 20. sajandi keskpaiga süsteemsemate käsitlusteni, sidudes kodu mõiste rahvakultuuri, argielu ja ühiskondlike muutustega.

Järv toob esile, kuidas kodu uurimine on olnud seotud rahvaluule, etnograafia ja sotsioloogia arenguga Eestis. Ta käsitleb kodu kui uurimisobjekti mitmekihilisust – alates hoone tüpoloogiast ja sisustusest kuni perekondlike rollide ja väärtusteni. Teoses peatutakse olulistel kodu-uurimist mõjutanud isikutel, nende seas näiteks Matthias Johann Eisenil ja Ilmari Manninenil, kelle töö panust kodukultuuri mõistmisse autor eraldi esile tõstab. Raamatu ülesehitus järgib temaatilist ja kronoloogilist loogikat, mistõttu kujuneb sellest arusaadav ülevaade kodu-uurimise suundumustest ja uurimismeetodite arengust Eestis.

Väino-Rahuleid Järv (1921–1997) oli eesti folklorist, etnoloog ja kodu-uurimise populariseerija, kelle töö keskendus eeskätt rahvakultuuri ja kodu rollile rahvuslikus identiteedis. Ta töötas pikka aega Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures ning oli mitmete teadusartiklite ja käsiraamatute autor. Järve panus seisneb mitte üksnes kodu kui uurimisvaldkonna teoreetilises määratlemises, vaid ka selle praktilises kaardistamises läbi koduloopäevikute ja elulugude kogumise. „Inimene ja kodu“ on tema olulisemaid töid ning pakub väärtuslikku sissevaadet kodukultuuri käsitlusse Eesti humanitaarias.