Must armastus

Väinö Linna lühiromaan „Must armastus“, mis ilmus eesti keeles 1970. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, kujutab ühe armastuse lugu, millel puudub helge või lunastav mõõde. See on tundeline, ent valus lugu kahe inimese vahelistest suhetest, kus kiindumus ei suuda ületada hingevarje, sotsiaalseid pingeid ja iseloomude erinevust. Lugu keskendub tugevale emotsionaalsele köidikule, mis ei lase tegelastel teineteisest loobuda, kuid ei võimalda ka ühist õnne. Peategelaste armastus on täis iha, ärevust, kahtlusi ja enesehävituslikke impulsse – musta armastuse tähendus avaldubki selles, et see on läbipõimunud kibeduse, oskamatu lähedustundega ja vaimse üksindusega.

Teos areneb intiimses ja realistlikus võtmes, asetudes linlikku konteksti, kus armastus ei sünni mitte romantilise ideaali, vaid eksistentsiaalse vajaduse pinnalt. Linna kirjutab nappide ja jõuliste lausetega, lastes tegelaste sisekõnel ja vaikustel kujundada pinget ja atmosfääri. Sotsiaalne taust – töörahva argipäev, kitsad olud ja piiratud valikuvõimalused – peegelduvad suhetes, mis on sageli paratamatusest kujunenud. Loo traagika ei seisne niivõrd lõpu traagilisuses, vaid selles, kuidas inimesed armastavad vastavalt sellele, mida nad ise suudavad anda ja vastu võtta. Linna ei paku lahendusi ega õppetunde, vaid asetab lugeja kahe inimese vahele, kes püüavad armastust mõista, ent jäävad selle raskuse alla.

Väinö Linna (1920–1992) on üks olulisemaid Soome 20. sajandi kirjanikke, tuntud eelkõige oma suurte romaanide „Tundmatu sõdur“ ja „Tööline klass läheb paradiisi“ kaudu. Tema looming on tugevalt seotud töölisklassi elukogemusega ning ühiskondliku ja psühholoogilise realismiga. „Must armastus“ kuulub Linna varasemate proosateoste hulka, olles oma lühiduses kontsentreeritud näide tema oskusest kujutada inimestevahelisi pingeid ja vaikivaid tragöödiaid. See on vaoshoitud, kuid emotsionaalselt intensiivne tekst, milles peegelduvad nii üksikisiku sisemised vastuolud kui ka sotsiaalne surve, mis määrab elu võimalikkuse või selle puudumise.