Kinsli peremehed. Kaotusseis. Jutud

Väino Ilusa jutukogu „Kinsli peremehed. Kaotusseis” sisaldab lühivorme, milles autor vaatleb elulisi olukordi väikestes kogukondades ja inimeste vaheliste suhete hapraid tasakaale. Kogumiku pealkirjas toodud kaks juttu moodustavad selged raskuskeskmed, mille kaudu joonistuvad välja autori põhiteemad: põlvkondade vaheldumine, töö ja eneseväärikuse seosed ning inimese püüdlused end mõtestada muutliku ühiskonna sees. Ilus ei otsi efektseid sündmusi, vaid kujutab argielu tasaseid, ent sisemiselt laetud hetki, kus olulisimaks saab see, mis jääb ütlemata või mida tegelased ise lõpuni ei mõista.

„Kinsli peremehed” käsitleb maapiirkonna elu, kus pärandamine, maa ja töökohtade jaotumine kujundavad mitte ainult majanduslikke, vaid ka psühholoogilisi suhteid. Peremehe roll ei ole pelgalt positsioon, vaid ka vastutus ja koorem, mille kandmine toob kaasa nii eneseteostust kui ka sisemist kõhklust. „Kaotusseis” aga viib lugeja linnakeskkonda, kus peategelane peab toime tulema läbikukkumise tundega – nii isiklikus kui ametialases plaanis. Mõlemas loos on olulisel kohal vaikne pinge ja seesmine analüüs, mida autor esitab ilma hinnanguid andmata, ent sügava empaatiaga.

Väino Ilus (1929–2023) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus sageli tavaliste inimeste elukäikudele ning ühiskondlike muutuste mõjule indiviidile. Tema jutud on realistlikud, sageli tagasihoidliku tooniga, ent täis tähelepanelikku psühholoogilist vaatlust. Ilus ei kaldu retoorikasse ega demonstratiivsesse sõnastusse, vaid usaldab lihtsa, täpse keele ja elulise olukorra kõnekat jõudu. Kogu „Kinsli peremehed. Kaotusseis” sobitub hästi tema ülejäänud loomingusse, olles selge näide autori pühendumusest eheda ja kaastundliku jutustamise vormile.