Kaotusseis

Väino Ilusa romaan Kaotusseis algab stseenist, kus keegi püüab jõuliselt ust avada ja tekitab majas ärevuse, mis ei kao ka siis, kui inimene on juba sisse lastud. Sellest hetkest alates liigub jutustus väikese asula argisesse keskkonda, kus kõiki tunnevad kõik, kuid tegelikest põhjustest ja motiividest räägitakse harva otse. Ukse taga seisva mehe ootamatu ilmumine paneb tegelased end ja oma senist elu uuesti vaatama. Romaan kujutab, kuidas üks väike häiriv sündmus võib muuta harjunud rütmi ja tuua nähtavale varem varjatud pinged perekondades, töökollektiivis ja naabrussuhetes.

Teos uurib inimestevahelisi suhteid olukorras, kus inimesed on üksteisest samaaegselt sõltuvad ja üksteise suhtes umbusklikud. Kaotusseis avaldub nii argistes otsustes kui ka selles, millise hinna eest ollakse valmis rahu hoidma või töökohta säilitama. Ilus laseb tegelastel tegutseda kitsas ruumis, kus jutt liigub köögilaua ja töökoosoleku vahel, ning pinget ei loo mitte välised seiklused, vaid vaikivad kokkulepped, poolikud tõed ja raskelt välja öeldud süüdistused. Romaanis on tähtsal kohal õhkkond, kus iga vale liigutus võib tuua kaasa uue arusaamatuse, ja lugeja jälgib, kuidas tegelased püüavad oma positsiooni päästa või vähemalt mitte veelgi halvemasse seisu sattuda.

Väino Ilus on eesti proosakirjanik, kelle loomingus on keskne maaelu ja nõukogude aja argipäeva probleemistik. Enne Kaotusseisu avaldas ta muu hulgas jutustuse Kand maas, romaani Sinu enese elu ja teose Tuulekülvid, kus ta käsitleb kolhoosielu, sõjajärgse põlvkonna kujunemist ja muutuste mõju eri ühiskonnakihtidele. Ilus on ka kirjandusajakirja Looming toimetuse kauaaegne töötaja, mis kajastub tema proosas täpse keelekasutuse ja läbimõeldud ülesehitusena. Kaotusseis sobitub tema romaanide ritta kui jutustus, mis vaatleb väikese kogukonna elu detailide kaudu ning seob isiklikud valikud laiemate sotsiaalsete tingimustega.