Käekäik

Väino Ilusa romaan „Käekäik“ kuulub tema hilisema loomingu hulka ja käsitleb süvitsi inimese isiklikku ja ühiskondlikku arengut nõukogude ajastu oludes. Lugu keskendub ühe mehe eluteele, mis kulgeb läbi erinevate ajajärkude ning paneb teda korduvalt silmitsi seisma väärtuste, valikute ja vastutusega. Tegelaskuju kujunemist mõjutavad nii isiklikud suhted kui ka laiemad ühiskondlikud protsessid, mille mõju avaldub argielu tasandil – töö, perekond, sõprus ja maailmavaade. „Käekäik“ ei paku kangelasi ega vaenlasi mustvalgel kujul, vaid kujutab inimest tema tavalises ja vastuolulises inimsuses, kus iga käik toob kaasa uue seisu, aga ka uue küsimuse: kuhu edasi?

Romaan on kirjutatud realistlikus laadis ning selle tonaalsus on vaoshoitud, mõtisklev ja detailitundlik. Ilus pöörab tähelepanu väikestele muutustele inimese sees – tunnetele, kõhklustele, meelemuutustele, mis ei pruugi olla väliselt silmatorkavad, kuid mis määravad elu kulgu. Kesksel kohal on ka töö ja töössesuhtumine, mis nõukogude kirjanduses sageli esineb, kuid Ilusa käsitluses on see isiklikum ja vähem ideologiseeritud. Keel on selge, sisutihe ja täpne, suunatud rohkem sisekaemusele kui sündmuste draamale. Nii avaneb romaan kui elulõik, mis ei otsi suurt sõnumit, vaid mõistab elu voogamist oma loomulikus rütmis.

Väino Ilus (sünd. 1929) on eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle loomingut iseloomustab tasakaalukus, psühholoogiline süvenemine ning ühiskondlike muutuste peegeldamine läbi üksikisiku vaate. Tema teostes on oluline koht moraalsel kaalutlusel, argipäevade poeetikal ja tasapisi kujuneval elupildil. Ilus on olnud seotud ajakirjade ja kirjastuste toimetustööga ning mõjutanud eesti kirjanduspilti ka laiemalt. „Käekäik“ on ehe näide tema küpsest ja mõtestatud proosastiilist, kus elu keerdkäigud ja inimese sisemine liikumine põimuvad vaikselt, ent püsivalt meeldejäävaks tervikuks.