Väike merineitsi

Andersenile omaselt viib „Väike merineitsi“ lugeja muinasjutulisse maailma, kus müütilised olendid ja inimese igatsused ristuvad. Peategelaseks on nooruke merineitsi, kes elab koos oma viie õega sügaval mere põhjas. Erinevalt oma sugulastest ei ihalda ta vaid ilu ja loodusvaateid, vaid tunneb tõmmet inimeste maailma ja tahab mõista nende tundeid. Kui ta päästab laevahukust noore printsi ja armub temasse, saab alguse tema sisemine teekond. Merineitsi otsustab loovutada oma hääle meremoorile, et saada jalad ja võimalus printsi juurde pääseda, kuid inimeste seas elamine osutub teistsuguseks, kui ta unistas. Lugu areneb traagilise lõpuni, kus armastus, eneseohverdus ja soov hingega inimeseks saada põimuvad üheks keerukaks valikuks.

Koolibri kirjastuse väljaanne aastast 2008 esitab klassikalise loo noorele lugejale ligipääsetavas formaadis. Raamatu kujundus ja illustreeritus on kohandatud laste esteetilisele tajule, tuues visuaalselt esile loo sügavamaid kihistusi. Tekst ei ole lihtsustatud, kuid hoiab siiski oma poeetilist joont, säilitades Andersenile iseloomuliku nukruse ja moraalitaju. Merineitsi karakteri areng on esitletud emotsionaalselt nüansirikkalt, lastes noorel lugejal samastuda tema valikute, lootuste ja kaotustega. Teose lõpplahendus ei paku mitte ainult traagikat, vaid ka eetilist peegeldusmomenti, mis muudab selle tähenduslikuks ka vanemale lugejale.

Hans Christian Andersen oli 19. sajandi üks olulisemaid muinasjutuvestjaid, kelle looming ulatub kaugemale lastekirjandusest. Tema lood käsitlevad tihti inimeksistentsi, kaotuse ja unistuste piiril balansseerivaid teemasid. „Väike merineitsi“ kuulub tema sügavama sisuga muinasjuttude hulka ning on olnud tõlgenduste ja kohanduste allikas nii laval, filmis kui kirjanduses. Andersen ise kirjutas tihti autobiograafilisi kihte oma tegelastesse, ja ka see lugu kannab endas peidetud igatsust kuuluvuse ja mõistmise järele. Tema stiil ühendab lihtsuse ja allegooria, mis teeb tema teostest ajatuid lugusid igas vanuses lugejale.