Adraseadmise aeg

Raamat „Adraseadmise aeg” kirjeldab Tallinna Tehnikaülikooli eellaste ja ülikooli kujunemist iseseisvusaja esimesel kahel aastakümnel. Teos sõnastab selge telje: kuidas tehniline haridus Eestis koondub institutsiooniks, mille ülesanne on koolitada insenere riigi ülesehitamiseks, ja kuidas õppetöö ning korraldus muutuvad koos ühiskondlike vajadustega. Käsitlus liigub asutamisest igapäevase tööni – õppekorralduse, struktuuri ja otsustusmehhanismideni – ning vaatleb ülikooli suhteid linna, riigiasutuste ja tööstusega. Tekst on juubeliväljaande loogikaga: see seob kronoloogilise ülevaate dokumentide ja fotoainese toel, näidates ruume, inimesi ja sündmusi, millelt on loetavad vormid, märgid ja tööjaotus. Nii saab nähtavaks tehnikaõppe institutsionaliseerumine ning selle mõjukus laiemas haridusloos.

Teos kasutab allikapõhist ülesehitust. Pildid ja lühikommentaarid annavad juurde konkreetsuse, mis aitab lugemisel kontrollida ajajoont ja olustikku; fotoallkirjad täpsustavad kohti ja rolle, nii et lugeja saab siduda visuaalse märgi tekstilise selgitusega. Ülevaade haarab Tallinna Tehnikumi ning sellele järgnenud vormid, tähistades etappide vahetused ja tööpraktikad, mille kaudu õppetöö, laborid ja praktikabaasid kasvasid. Rõhuasetus on valikutel, mis kujundavad õppekavu ja personalipoliitikat, ning seostel majanduse ja avaliku teenistusega. Raamat ei jää piduliku retoorika juurde, vaid näitab, milliste otsuste najal tekib kestlik institutsioon: ruumid, eelarveread, normid, õigusaktid, tudengielu korraldus. Lõpulehekülgede bibliograafia raamib teose töövahendina, mis võimaldab iga peatüki juurest minna edasi arhiivi- ja uurimusviidete poole.

„Adraseadmise aeg” sobib lugejale, kes otsib süsteemset sissepääsu Eesti tehnikahariduse algperioodi. Raamatu väärtus seisneb kahes kihis: esimeses annab see selge kronoloogia ja institutsiooni sisevaate; teises pakub fotodokumentide kihi, mille põhjal on võimalik kontrollida detaili ja võrrelda eri aastakäike. Kogumik juhatab, kuidas lugeda pildil vormiriietust, ruumi, seadmeid ja lavastamata hetki ning siduda need tekstis kirjeldatud muutustega. Lugeja leiab siit tööviisi, millega mõõta, kuidas akadeemiline eesmärk, avalik tellimus ja tehnika areng kohtuvad ühes ülikoolis nii, et tekib järjepidevus. Nõnda toimib teos ühtaegu ajalookäsitlusena ja tööriistana, mille abil edasi uurida Tallinna Tehnikaülikooli ning Eesti tehnikakultuuri aluskihti.