Kolm Kirsipuud

Vahur Kalmre teos „Kolm Kirsipuud“ on kolmest omavahel seotud loost koosnev raamat, mille keskmes on Tartu ja üks perekond selle ajas muutuvate kihistuste taustal. Tegemist ei ole pelgalt ühe perekonna või linna looga, vaid ka peegeldusena Eestist laiemalt – läbi isiklike mälestuste, põlvkondlike sidemete ja ajalooliste sündmuste. Kalmre kasutab dokumentaalsuse ja ilukirjanduse piiril kõlavat kirjutamislaadi, milles põimuvad päriselu fragmendid, tunnetuslikud vaatepunktid ja linnaruumiline taust, eelkõige Tartu miljöö oma rahuliku rütmi ja mälulise sügavusega.

Pealkirjas viidatud „kolm kirsipuud“ tähistavad sümboolselt kolme erinevat lugu või vaatepunkti, mis jutustavad elust eri aegadel – minevikus, olevikus ja kujutluses. Raamat liigub ajaliselt edasi-tagasi, tuues esile isiklikud hetked, mis peegeldavad ühtlasi suuremaid sotsiaalseid või kultuurilisi muutusi. Kalmre tähelepanu keskendub detailidele, väikestele hetkedele ja sisemistele seisunditele, mis annavad aimu sellest, kuidas aeg ja koht inimest kujundavad. Tartu ei ole lihtsalt tegevuspaik, vaid kaasatundev tegelane, mille atmosfäär, tänavad ja majad on jutustuse orgaaniline osa.

Vahur Kalmre on ajakirjanik, kirjanik ja Tartu ühiskonnaelus tuntud tegelane, kelle loomingus on tähtsal kohal mälu, linn ja inimene selle sees. „Kolm Kirsipuud“ kuulub tema isikupärasesse esseistlikku proosastiili, milles on tunda nii ajakirjanduslikku täpsust kui ka kirjanduslikku tundlikkust. Raamat ei paku dramaatilisi pöördeid ega hoogsat süžeed, vaid kutsub lugejat mõtisklema ja tunnetama – just nii nagu linn, millest ta kirjutab, ei paku sageli suuri žeste, vaid vaikseid, kestvaid seoseid.